Malev Toom, Kalli Kalde, Jaan Kaplinski. Malle Elvet & Tartu Maraton. Küpsisteloopimine Kirjanike Maja krüptis. Eclectica. Tegova. AnitaPorila. Karmin

Teisipäev. 25 aprill
Ygaleriis panid Kalli Kalde ja Malev Toom näitust "Salamärgid" üles. Asi käis vaikselt. Vahepeal ilmus Kalde juurde Jaan Kaplinski ja sosistasid seal T saalis päris pikka aega. Küsisin pärast Kaplinski käest, et kas tal vanemat venda on. Sest Heljo Männi "Väikestes võililledes" on juttu HM ema sõbrannast, kes 30-ndate lõpus abiellus poolakaga ning neil oli väike titt. Aga see poolakas Asta Venderi kujutatuna nägi väga Kaplinski isa moodi välja. Aga Kaplinski möönis, ket tal on olnud vaid poolvend, kes aga ammu surnud.

Jüri Hain käis ka Ygalerii ruume vaatamas, tal tuleb fotonäitus. Lobisemishimuline kuivetunud mees. Kunstiajaloolane Voldemar Vaga viimasest lennust.

Kell 17 näitus vaikselt avati. Lisaks pundile Kõrgema Kunstikooli õppejõududele olid seal veel pidurdamatu ajakirjanik Malle Elvet koos paari sõbrantsiga (NataliM jt.). Elvetiga tutvusin 1998, kui ma üritasin alustada karjääri räpase kõmuajakirjanikuna Kulleris. Elvet oli siis ja on vist praegugi tõeline zhurnalistikafanatt. Nüüdseks on ta maandunud Võru Lõunalehte. Muidugi on tal seal vaenlane (nagu alati), mingi naine, kes "lehe täis kirjutab". Elvet kirjeldas, kuidas tegi järjekordse Tartu Maratoni läbi. Lõpetas raudselt viimasena aga kontrollaega ei ületanud, maha ei võetud. Elvetit vaadates on võimatu uskuda, et ta 6o kilti on võimeline suuskama. Aga ta teeb seda. Fanaatik. Gde rezpekt, männ.
http://www.lounaleht.ee/index.php?l=156&n=1356&p=1

Peale avamist tormasin Tartu Kirjanike Majja, alla keldrisse nn. krüpti, kus pidi toimuma juhtiveksperimentaator Pärtel Vissaku zamizdat-ajakirja Arbuusid õhtu. Alguses lugesid kutid niisama luuletusi, nagu hilisteismelised ikka (ma olin 90-ndate alguses üks vähestest endaealistest, kes luulekogu välja ei andnud). Püüdsin neid jõudumööda oma valjuhäälse mölaga segada. Siis Kaur Riismaa teatas, et tegi mälutreeningut ja näitab tulemusi. Lühidalt kokkuvõttes üritas näidelda epileptikut. Loopisin teda ümmarguste küpsistega. Need lendasid väga veidrate trajektooridega.
Pärast tuli Berk Vaher muidugi minu juurde ja küsis: "Kas sa arvad, et see oli nüüd suur avangardism, toiduainetega loopimine?!!" Häbenesin, kuigi jah, tegemist polnud avangardiga vaid labase klassikaga. Sõin küpsised põrandalt ära.

Pärast tegime Berki, Enn Tegova ja Pärtel Vissakuga Eclectica 06 kiirkoosoleku. Üllatuseks sain teada, et Berk ei taha teha koostööd ühe grupiga, kes oli välja mõelnud mõned kõige rohkem kiita saanud üritused. Sest nende pärast tuli 2005 joosta "kohvivesi tagumikus". Samuti ei meeldi Berkile S-teater. Vaesed tallinlased. Kuhu neil siis nüüd minna on? Võssa?

Külastasin esmakordselt Tegova ateljeed Tartu Kunstnike Majas. Üllatavalt korralik. Maalis jälle figuratiivset. Mona Lisa oli tema tütre asemel. Sirvisime Saksa DV kunstiõpikuid. Mõnusalt perverssed. Die Köpfe den Medchen 12 Jahre alt. Tegova soovitas mull ikka minna Kaljo Põllut intervjueerima. Tont teab kuna keegi ära sureb. Voldemar Vaga suri ju ootamatult, vahetult enne 100-ndat sünnipäeva. Mis on kõrge eluea saladus? Vilets iseloom ja lastetus? Vaga olevat olnud igavene viripill ja naist ta ka polevat olnud. Ainult vana virtin.


Kolmapäev 26 aprill 2006
TKK skulptuuri 4. kursus pani näituse "Olemise rituaal" üles. Suurest ülevaatenäitusest (algne idee) oli järgi jäänud 3 autorit: Lauri Tamm, Andres Maask ja Anita Porila. Ka lubatud sperfonks jäi ära, sest Anita oli Moskvas. Kurb. Esiteks Anital on minu meelest parimad tööd: valgeks värvitud tavaline segamini köögilaud ja eriti see installatsioon, kus mehelikud riistad (püstol, õllepudel, kunstpeenis, haamer, mobla) on õmmeldud pehmesse tekstiili ja pitskardina taha peidetud. Võluva aktsendiga rääkiva Anita Porilaga tutvusin 2002 filmiprojekti "Vaigum" käigus. Siis oli Anita hoopis grimeerimishuviline ja skulpast polnud mäletamist mööda juttugi. Lisaks oskas nagu muuseas ratsutada. Hüppas võõra (Martini venna) hobuse selga ja tegi stunti. Kõigil selle peale mokad pikad.
Päeval hüppas läbi ka "Vaigumit" opereerinud Asko Altsoo ning tuli välja, et nad on Maaskiga tuttavad. Maask & Porila on paar. Jne jne.

Näituse avamisel lõõpis ka Mati Karmin. Tal tulid seoses Y galeriiga igasugused näitusekontseptsioonid pähe. Algul tahtis galerii poolest saati täita kivivillaga, siis vee, siis kartulite jms.-ga. Lõpuks planeeris pikalt 2-nädalase töötava kaltsupoe avamist. Aga iga oma idee kohta sõnas "Jah, eks lollusi võib igasuguseid välja mõelda..."
Vana kooli mees. Just siis, kui laseb oma ideedevoolu lahti, paneb kohe pidurit ja vabandab (igaks juhuks) , et eks see modern kunst olegi üks suur rumalus ja lastemäng.

Neljapäev 27 aprill

Pidin kell 19-ks minema Ülõpilasmajja Kalev Kudu etendust "Huck" filmima aga Pärtel organiseeris kella 18-ks kiirkoosoleku, et arutada, mida tema trupp (Sandra Lange, Marit Ilves, Jaagup Metsalu) peab etendama Andres Lõo organiseeritud näitusel "SEX". Kohal olid selleks ajak ka veel Martini, Erkki Luuk pluss paar Vissaku kamba liiget. Murdsime päid. Kui ma ära läksin, oli arutlusel idee teha Freudi: Vissaku grupp hakkab igale poole ja kõigi külge kleepima silte "MUNN", "VITT", "SUGUÜHE" (kõik kepikujuline m..., torujas-õõnes v... ja sisse-välja liikub s...). Vähemalt teoreetiliselt tundus kõik väga naljakas.

Nii jäingi etenduse filmimisele natuke hiljaks. Ei jõudnud väga korralikult kaameraid üles seada, pealegi oli Altsoo vanema kaamera akud tühjaks lasknud. Nii see esimene vaatus sai üsna lünlikult üles võetud. Teine siiski suht korralikult.
Aga on hämmastav, milliseid tasemehüppeid võib 45-aastane kalev kudu teha. Veel 2005 tegi ta oma teatriga täielikku saasta. Ka varemgi on olnud ikka väga piinlik. Aga "Huck" oli igati võimas, isegi näitlejate amatöörlikkus ei häirinud. Tupli-tupli.

Nüüd tuleb mul terve nädal detailselt ja vaimuvaeselt ära kirjeldada.
Esmaspäev.
Üldkultuurilises seisukohalt oli kahtlemata kõige tähtsam Tartu Kunstimuuseumis toimunud manifestide õhtu, mille olid korraldanud siin blogis juba mainitud TKM noored nn. teadurid. Üldiselt tore ja kohati raju üritus. Ühte saali olid seintele kleebitud vist kõik Eesti kunsti manifestid, Noor Eestist alates, pluss mõned muud, nagu EW iseseisvusmanifest, mõned kirjanike (tobedamatena mõjuvad) värgid jne. Kõik olid vana dissident-masinakirjutaja Matti Miliuse poolt hoole ja arrmastusega tipitud. Miliuse kirjamasin Olympos seisis uhkelt keset saali ning igapks võis seda lõhkuda oma manifesti kirjutamisega, mis pandi nätsuga mustale seinale. Seal oli päris mitu päris vaimukat asja tekitet, radikaalsemad muidugi olid igasuguste manifestide vastu.
Siis toimus pisike konverents-etendus, kus noored teadurid (poiss ja tüdruk) seletasid, mis on manifest. Selline tudengilik õhin-naiivsus purskus nende suust.
Seejärel tegi oma võimsa etteaste Tartu Üliõpilasteatri trupp, kes (vist Enor Niineväli juhtimisel) lavastanud algupärase dada manifesti. Väga muljetavaldavalt dünaamiline lahendus, kus õgiti vorsti, rünnati publikut, pritsiti vett, muidugi karjuti ja joosti. Tekst, mis oli täiesti originaalne kusagilt aastast 1916 või nii, tundus endiselt väga asjakohane. Mu veendumus, et dada ongi kogu talle järgneva moodsa kunsti alus, pidas paika.
Ma olin muidugi ainuke, kes seda asja filmis. Plärasin pärast noorte teaduritega ja sain teada, et EKM-l pole isegi korralikku fotoaparaati. Tase.
Koos Enn Tegovaga trükkisin ära ka oma manifesti. See võiks olla ka blogi manifest.

LOLL 86

1986 kevadel Jogeva II Keskkooli 4b klassis
pooras opilane Martin ringi ning surus isetehtud
kustukummist templiga oma taga istunud blondi
Mari Abeli valegele plastmass-pinalile sõnad
LOLL 86
voi oigemini
LOLL`86

See liigutus ja see maagiline sonapaar jäävad
mulle eluksajaks meelde

LOLLUS EI PÄÄSTA MAAILMA
LOLLUS EI PÄÄSTA EESTIT
LOLLUS EI PÄÄSTA EESTI KUNSTI!

LOLLUS ON KOIKJAL
LOLLUS ON KOIKVOIMAS

Nädalavahetus: prantslaste viimane trett, pinged, müüri ehitamine kunstimuuseumi ukse ette, Kompus, Palgi.

Kuna see nädal on alanud jälle täitsa tormiliselt, pean enne ausalt ära rääkima nädalavahetusel toimunu ... Uuh, ei viitsi rohkem Agu Sihvkat panna.
Laupäeval (22. aprill) kell tegid Ici Meme prantslased oma viimase treti. Ilm oli külm ja vabatahtlikke oli kuskil 7-- 8. Lagle meelehärmiks tulid prantslased kohale juba kell 16 ja vahtisid vaikselt tagaruumis. Vahepeal maandus ka Palgi, kes tahtis hirmsasti netti saada, nii et TT ei saanud www.lastekas.ee pealt Jänku-Jussi vaadata (millegipärast meeldib TT-le see osa, kus Juss on haige ja küsitakse, kas Jussile tuleb rohtu anda jne). Igatahes olid kella 18-ks jälle pinged peal. Läksin siiski prantslastega kaasa aga et Lagle oli kohe mänguplatsile põrutanud ja tuli mulgi seal pimesi komberdavaid paare-kolmikuid oodata. Nad ilmusid sinna päris kiiresti ja tegid suht kähku oma potsessioonid ära. Filmisin seda tagasihoidlikult pingi peal istudes nagu väikekodanlikust pereisast juhuslik pealtvaataja kunagi.

Kui ma õhtul koju kõmpisin, nägin TKK fotoosakonnaga seostuvat pikka kutti ja ühte lühemat, tüüpilisevõitu välimusega Tartu noorbohemmi (pikad juuksed sabas, prillid, villane müts) Rael Artel Galerii ukse eest ehituskive Kunstimuuseumi külgukse ette tassimas. Üldiselt olid nad tuttavad näod ja mina neid esialgu ei häirinud. Nad ehitasid Kunstimuuseumi ukse ette müüri. Avangardiklassikaline liigutus, sümboolne akt, mitte just väga originaalne aga siiski midagigi. Istusin vastasoleva lähedaloleva trepi peale protsessi jälgima. Mööduvate inimeste reaktsioone muidugi rohkemgi. Üks ullnoka tüüpi kutt küsis ehitajate käest tõsimeeli, et kas see on nali.
Kui poistel hakkas töö valmis saama, siis libistasin kotist kaamera välja ja panin enda kõrvale trepile filmima. Aga kahjuks unustasin sisse lülitada. Märkasin seda alles (ja panin kaamera käima), siis kui lähedalt Club 21-st ilmus välja kamp, Baari-Annika koos oma peika ning ühe teise paarikesega (sellised hardcore yuppie-rullnokad valgete sulejopedega jne) ning pidades fotopoisse välismaalasteks, teatasid et Baari-Annika on "real estonian star" ja et neid peab müüri juures pildistama. Mida ka tehti.
Pärast see pikem kutt märkas, et ma filmin neid ja üritas isegi teataval määral vihaselt mu käest kaamerat ära rebida. Lühem hoidis veidi eemale aga teatas et "Viruta siis minu eest ka sellele aparaadile üks obadus". Kähmlesime paar minutit aga mul õnnestus siiski minema lipsata.
Pühapäeval kell 12 oli müür sealt ukse eest muidugi kadunud. Esmaspäeval nägin sama müür horisontaalasendis muuseumis sees, sildiga ja puha , autoriks "Tundmatu". Kuna TKM-i on viimasel ajal tööle võetud paar noort ja aktiivset nn. teadurit, siis kahtlustan, et aktsioon polnud päris üdini spontaanne.

Pühapäeval tuli galeriisse Marko Kompus, keda ma polnud näinud tema ema surmast saati. Laveerisin mis ma manööverdasin, lõpuks läks jutt ikka surma, matuste jms. peale. Kompus teatas, et laseb peale surma oma tuha Tartu peale heita. Mina jälle selgitasin, miks ma olen surnute põletamise veendunud vastane. Isegi ainult inimese luudes peitub palju infot kogu ta elu kohta, muudest elunditest rääkimata. Ajaloolastele hindamatu infoallikas ju! Teatasin, et hea meelega laseks enda hoopis külmutada. Mille peale Kompus teatas, et neil on üks sügavkülmakirst üle aga just kiusu pärast ta seda mulle ei äri.
Kuna Kompus oli formaalselt Maris Palgi näituse "Harrastusõmblejatele" viimane külastaja (tegelikult tuli hiljem, peale kella 3-e üks paarike veel), siis sodis ta natuke näituse seinateksti. Mis millegipärast ei meeldinud Palgile


Pühapäevame tööpäev venis jälle pikaks, sest järgmiste näituste korraldajad, kõik Tartu Kõrgema kunstikooli taustaga (Kalli Kalde & Malev Toom ühtedes saalides ning TKK skulptuuroosakond teistes) olid oma pressiteatevärgid jätnud muidugi kõige viimasele hetkele. Kohe näha et Tartu -- näitusetegemine pole siin just veres.

Arvo Uustalu viimane kontsert; Ülõpilasteatriga Prahasse

Reedel (22. aprill kell 19) toimus ka "maailma parimate autorilauljate hulka kuuluva" (nii oli kirjas plakatil) Bakenbardi alias Arvo Uustalu väidetavalt viimane kontsert. Y galeriis. Arvo Uustalu on kogu II-le Tartule tuntud LinnaLehe reporter, lühikest kasvu väikeste kätega, distinktiivse välimusega meez, kes vist vaevleb natuke identiteedikriisis. Ta on tegelikult vinge autorilaulja, omamoodi segu Leonhard Cohenist, Valdimir Võssotskist, Tom Waitsist, Ray Charlesist ja ei tea kellest veel. Väga eripäraselt on kokku miksinud holalauliku kitarristrummimise ning maailavalu r`n `b-liku kähehäälse vokaaliga, sortsu blatnoivärki ka sisse visanud (laulab eesti, inglise ja vene keeles). Aga võtab seda muusikueluvärki vist liiga tõsiselt. Arvab, et ta peaks nagu proff ka olema. kamoon. 90% Eestis muusikaga tegelevatest inimestest on amatöörid, asjaarmastajad. Ega nad sellepärast halvemad ei ole, vastupidi, tunduvalt paremad kui siinsed prohvid, kes 75% ulatuses on süldi- ja solgimuusikud.
Uustalu on ka arvestatav kirjanik (vt. ka http://kirjanikekodu.kongress.ee/10toimetus/esileht_eestitekstid.php) ja kontserdi alguses teataski, et "naaseb" " sõprade kirjanike sekka". Tal ongi suvel Itaalias novellikogu ilmumas.


Enne Baki kontsa marssis sisse Üliõpilasteatri boss Kalev Kudu (kes oli just Moskvast üliõpilasteatrite kongressilt tulnud) ja teatas, et teatril on 29. juunil Prahasse festivalile sõit kindel ning mina olen nimekirjas. Et kõik on makstud ja lennukiga minek, sest "bussisõit pole mingi ajavõit". Viimast teatas Kudu resoluutselt kätega oma distinktiivseid liigutusi tehes.
Nii et vat kus. Asenda tudengiteatri valgustajat ja suvi võib kujuneda oodatust põnevamaks. Hard Rock Laagrisse käik vist jääb ära aga senist esinejatelisti vaadates pole see ehk väga suur kaotus.

Ici-Meme

Neljapäevast reedeni (19 -- 21 aprill kell 16, 18 ja 20, lisaks 21.aprillil ) on Tartus tegutsenud Grenoble`i prantslaste punt Ici-Méme (kodukas on neil http://www.icimeme.org aga see on suht kehva ja ebainformatiivne asjandus), saabunud siia muidugi MOKSi kaudu. Nende eelinfo oli nii segane, kuni nende tegutsemise alguseni polnud üldse selge mida neile vaja on või vaatever (nad küsisid näiteks kümmet tooli). Ürituse "City Sounds Concerts" meenutab house-peo oma.
Aga tegelikult tulid välja geniaalselt lihtsad kuid väga põnevad osalusperfomance`d (mis algasid Y galerii eest) . 5 prantslast (2 meest 3 naist) võtavad igaüks kaks kinniste silmadega n.ö. patsienti käevangu (nagu ikka pimedaid talutatakse) ja minnakse nii linna peale vaikselt-aeglaselt jalutama. Juhid keerutavad patsiente et neid segadusse ajada ja orienteerumist segada. Käiakse igasugu heliallikate ning erinevate lõhnadega ja teepinnasega kohtades, samuti ka kaubamajades, liftides jne. Patsient jäetakse mõnikord ka üksi. Käigu keskuseks on mänguplats Kaubahalli ees, kus patsiendid pannakse pinkidele istuma, pannakse tegid ümber ning tavalised mürasummutuskõrvaklapid pähe ja siis hakkavad icimemed tekitama kõiksugu vahenditega (suuga, jäsemetega, diktofonidega, esemetega, mobladega jne) lisahelisid ja efekte. Kella neljased ja kuuesed seansid läksid veeld edasi (Kaubamaja kaudu jõe äärde), kella 8-ne lõppes mänguplatsil.
Mina, Evelyn Müürsepp, Maris Palgi, John Grzinich jt. tegime läbi esimese satsi kolmapää kell kuus (kella näljane jäi publiku puudumisel ära; hiljem aga muutus asi nii bopiks, et inimesi oli raske 10-stesse gruppidesse ära mahutada). Kogemused olid muidugi erinevad aga mulle näiteks polnud see tavahelide aspekt kõige tähtsam. Tõsi, mõningad üllatused olid ka selles vallas. Näiteks mööda Rüütli tänavat jalutades kuulsin tänava-kazoo-orkestri väga koomilisi helisid ja olin kindel, et seda teevadVlasevad prantslased. Aga tegelikult oligi Rüütli tänavale ilmunud mingi välismaalasest tänavamuusik. Veel panin tähele, et ma ei saa mõhkagi aru, mida inimesed ümberringi räägivad. Esiteks olid inimesed tänaval hämmastavalt vaiksed, teiseks see vähenegi sulas ühtlaseks massiks. Kui me kõrvaklappidega mänguplatsil istusime,siis olin kindel et kõrvaklappidesse tulevad helid elektrooniliselt juhtmete kaudu ning imestasin perfektsete stereoefektide üle. Ma ei kujutanud ette, et nad nende tekitamiseks meie ümber taidlevad.
Ausalt öeldes ma natuke piilusin, kuid nägin ainult maad enda jalge ees. Siiski ma päris ära ei eksinud ja teadsin enam-vähem, kus me asume (Tegova väitis, et ta kaotas täiesti kohataju. Rüütlist -- Küünisse, siis Kaubahalli taha, KH sisse, liftisõit alla esimesele korrusele, seal pandi mind mõneks ajaks kasiino vastu üksi seisma, siis välja, KH nurga taha, sinna KH alusesse n.ö. tunnelisse, siis mänguplatsile, siis saime uue juhi (see pisike mees vist, enne oli lühike teistest vanem naine), Kaubamajja, liftisõit üles-alla, toiduosakonna pöörduksest välja üle sõidutee (tundus väga ohtlik), veidi tuterdamist jõeäärsel mudaalal, silla alt läbi plasku ette, kus veidi kajakaid söödeti ning lõpuks käidi meist mööda diktofoniga, kust kostis "Võõith ssillmad avad". Ma tegin nagu ei kuuleks ja astusin käsipuu augu suunas, kohe tormas see kiitsakas punase jopega naine mind püüdma.
Mulle pakkus pigem huvi hoopis enesealanduse aspekt. Talutatakse sind mööda linna nagu pimedat, linn tuttavaid täis, vaatavad, et mis jama. Mänguplatsil pannakse istuma ja kõrvaklapid pähe nagu koomas haigel, kes on värsket õhku ja teraapiat saama tulnud. Mõneti jabur läbielamine. Eriti kui pärast seda sama protsessi kõrvalt näed.
Tavainimeste reaktsioonid on veel eriti huvitavad. Ise silmad kinni neid eriti ei märka. Aga üldiselt jõllasid kõik ja muudkui kordus "Kuulge, mis siin toimub!?". Ühel retkel tekkisid üritusele ka kaks varateismelist fänni, kes pikka aega järgi jooksid ja talutamist parodeerisid.

Igatahes asjad Tartus tunduvad liikuvat ÕIGES SUUNAS. Jälle see aeg, kus Tartu vahepeal läheb nihkesse, kiiksu, sa satud tavareaalsusest kasvõi korraks välja. Vanad ajad tulevad meelde.

Reedel teatas Evelyn järsku, et prantslastele ei meeldi, et ma filmin ja ma olin millegipärast jõle solvunud. Ei filminudki rohkem (noh, nende filmiõhtul reedel kell 22 siiski tegin seda).
Ici Meme näitas jah kell reedel kell 22 kollaazhi oma tegemistest 1996 -- 2005. Mnjah, Super 8--mm film on ikka omaette kunstivorm (pooled võtted olid selles formaadis). Ici meme trump paistabki olevat tavaelu häirimine. Eriti ajas mind naerma, kui nad hullumeelselt kätega vehkides ja muidu segadust tekitades nad kambaga tänaval liiklust takistasid.
Laupäeval tegid nad kell 6 ühe lisaseansi aga külm ilm oli ja huvilisi kogunes vähem. Pärast sõitsid Moostesse eesti veine mekkima.

Lisatud pildid on teinud Lauri Kulpsoo.

eksperimentaatorid, peda folk, öine kõrts, liiklus nõuka ajal.

Teisipäeval 18. aprillil oli siis eksperimentaatorite kolmas koosolek. Kohal oli juba rohkem rahvast, sealhulgas Kiwa, Katrin Ruusk ja Enn Tegova. Opium Flirti mees lasi oma heliprojekti kahe sangaga. Siis vaatasime mõttetuid teoseid mida keegi tegi. Üks poiss oli filminud oma sõrmi klaviatuuri klõbistamas. Ta kindlasti arvas, et see on täielik jura aga osutus ootamatult põnevaks. Ta oli vist mingis netisuhtluses, vahetevahel peatus, sõrm värises natuke jne. Igatahes oli kahju, et otsa lõppes. Teine film oli ringfilm, kus tüüp viskab mütsi aknast välja, ise samas korjab selle üles, läheb majja, istub akna alla ja viskab mütsi välja. Jne. tegelikult oli hoopis põnevam see, et taustaks oli originaalversioon loost, millest ans. Apelsini käe all sai ska-hitt "Karulau" ("Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias, ja nii elab ta ikka uhna-uhna" -- hiljuti mõtlesin, kuidas skinheadid seda lugu lahti mõtestaks; et Karu oleks nagu mini vana paks autoriteet- skinn -- "egas keegi karda Karu, Karul mitme mehe aru, jõud jaksu üle aru"--, kes istub kinni "loomaaias" jne). Aga originaalis tundus see lugu olevat mingist 30-ndate komöödiast pärit, selline vodevillimuusika.
Kolmas film oli suht tavaline montaazhikas reklaampiltidest. Kahjuks pidin meeldivast seltskonnast lahkuma just siis, kui Kiwa hakkas mingist väljamaa kunsti ja kirjandusvoolust rääkima. Pärtel rääkis hiljem et üks kutt tegi hiljem E-saalis mingit luuleperfonksi, kus ahistas jalgadega juuresviibinud prantslasi, tegi teisele kutile suust-suhu hingamist jne. Nii et asjad sujuvad, võtavad ilmet. Muidugi Pärtel mainis, et Berk on suurt huvi väljendanud. Mnjaa.

Siis tormasin bussile, et minna Peda Folgile, et filmida Rock Cafe`s Raud Antsu esinemist. Arno Looga oli isegi Asko Altsoo kohale meelitanud, kuigi Asko oli hommikul mulle helistanud ja väljendanud suurt pahurust. Aga Cafe`s oli just Rantsu jaoks kohal isegi kolmas kaameramees -- nii et võib tulla täitsa korralik materjal, kuigi esinemine oli vaid 35 min. Nägin enne ka Diskreetse Mango Trio ära, kelle heli üsna pees aga see nende suurte prillidega valges ülikonnas onkel on täitsa kreisi rabeleja. Pärast Raud Antsu, kellel paistab Talinas olevat korralik austajaskond, esines suurepäraste kaabudega Varuväljapääs (http://varukas.pri.ee/), mis muidugi oli esiteks üks väheseid tõelisi punkbände, mis ei kasutanud isegi kidraplokke (vähemalt see kidrapliks Triin Lemba ei kasutanud), mängisid lootustandvalt valesti ja oli väga impressiivne laval oma arhetüüpselt atraktiivse läbu rokkstaariperfonksiga ( eriti laulja Mihkel Roolaid).

Pedevolk lõppes kell 2 öösel ja ma ei hakanud kedagi öömajanõudega tülitama, kell 6 buss Tartusse. Läksin bussijaamalähedasse kõrtsu, mille nimi on vist "Koduköök" vms., see on 24 tundi lahti. Eurohügieeninõudeid ja esteetikareegleid elutervelt eirav koht, kus käsitsi solgerdatud menüü seinal, tursunud silmaalustega kõhn meesteenindaja, väga koduse, hilisnõuka olemisega sisekujundus koos NB! kaunite abstrakstete maalidega seintel. Võtsin ühe maali alla platsi, õgisin pirukaid (väga hääd) ja teed ja imbusin sellesse ööelu keskusesse. Seltskond on seal enamasti olnud mitmekülgne. Ukse lähedal lauas istus keskealine paar, mees selgitas naisele karaokevärgi telgitaguseid. Nurgas oli neljaliikmeline asotsiaalitunnustega meeste seltskond, kes ütlesid üksteisele pidevalt mingeid solvanguid. Minu lähedal istusid kolm meest, kellest kaks olid noored täiesti naormaalse välimusega aga kolmas nägi välja nagu keskealine parm. Hiljem tuli otse leti ees olevasse lauda kiilakate krimivälimusega (äraraseeritud, võidunud kirjud dressid-joped seljas) meeste paar, kes hakkasid mingi naise üle vaidlema; üks väitis, et naine on paha ja teine, et noh armastab vms. Kui ruum tühjemaks jäi, üks keskealine paksem purjalik vunts üritas ikka teistega hoolega kontakteeruda ja küsis minu käest ka, et kes ma selline olen aga mul polnud temaga tuju vestelda. Lõpuks ta sai ühe noore kuti õnge, panid õlut ja käisid regulaarselt väljas külmetamas.
Kui se`s kõrtsus oli veel "baaridaam", siis ta ei lubanud kedagi laua ääres magada aga see suurte silamkottidega onkel oli inimlik. Kui üks täiesti täis tüüp tooli pealt põrandale kolksatas, siis ikka tuli ja taastas mehe istuva asendi.

Aga peamiselt lõbustasin ma ennast kahe Harry Taidre raamatuga. Üks oli 1974 ilmunud "Miks see juhtus?" ja teine 1982 aasta "Tulge kaasa". Taidre oli nõukaajal üks kuulsatest liikluseonudest koos Johannes Pirita, Rein Karemäe, Ellart Rumvolti jt.-ga. Ma olin ostnud need raamatud peamiselt sealsete fotode pärast, jõhkralt deformeeritud autokered, kus osadel ka laibad veel sees, tunduvad väga ekspressiivsed. Aga jutud sees on ka head. Taidrel on selline moraliseeriv, kergelt irooniline stiil. Ja vääga üllatavat statistikat võis lugeda. Kui 1970-ndate alguses sai õnnetustes aastas surma kuskil 70 inimest, siis 80-ndate alguses juba 300. Praegu on see arv umbes 150. Enamikel fotodel muideks oli kräshi teinud legendaarne VAZ 2101, mis 70-ndatel levis nagu surmatõbi.
Kui 70-ndate raamatus olid kirjas vaid eesnimed, siis 84-nda raamatus juba täisnimed, mis olid kontrollimisel ka reaalsed. Mõne tolleaegse liiklushuligaani kohta leiab ka internetis infot. Näiteks täieliku pätina kujutatud Airet Leheveerg, kes 1979 motikaga ühe kuti surnuks sõitis, peaks praegu töötama samas kohas päästeameti (!) rühmapealikuna.
Enamik Taidre kirjeldatud õnnetustest olid ülirasked ja lõppesid surmaga. "Autokasti serv oli lömastanud Galina pea". Muidugi joodi tollal ikka kõvasti, enamasti "klapiti" enne avariid ühed-kahed "tropid". Üldiselt aga on Taidrele eriti närvidele käinud tüübid, kes on üritanud vastutusest kõrvale nihverdada. Tema jutu järgi isegi tolleaegse kohtusüsteemiga oli see võimalik. Aga inspektor Aadu Lempu alla ajanud Arvo Ehandile käänati küll surmanuhtlus, mis hiljem 15-aastasega asendati.

laup -- esmaspäev: ülestõusmispühad, naiste kätsh ja uus perekonnamudel

Noore inimese mälu on lühike, eriti mkiisi oma. Juba on suht raske meeles pidada, mida eelnevatel päevadel sai tehtud.

Ülestõusmispühadest on eestlastel muidugi poogen (ei viitsita ju enam munegi värvida), sest tõenäoliselt on siinne rahvas (oohoo, kirjutan juba nagu mingi baltisakslane) alati usujahe olnud. Võimalik, et isegi enne ala enne 13. sajandit polnud siin mingi arvestatavat paganlustki. Ses mõttes on omamoodi naljakas ja huvitav, kuidas Heintalu Sass ise religiooni välja mõtleb ja siis seda müüb. Üldse on nn. maausulised täitsa osavad selles mõttes. Pakuvad kõigile mida need tahavad. Meestele mitmenaisepidamisõigust ja seksuaalseid vabadusi, pettunud naistele samas teatud omamoodi feminismi (jutte kuidas kunagi ammu olnud naistel ürperes mingid suured õigused), homodele räägivad, et igal targal olid noomeestest õpilased kellega seksuaalselt läbi käidi jne. Sexs sells, nagu tark Margus Tamm ütleb.
Aga ülestõusmispühi peavad isegi jehoovatunnistajad, kes üldiselt muid ristiusu (nemad ennast eristavad selle järgi, et nemad pole ristiusku, sest risti nad ei tunnista -- Jeesus olevat löödud hoopis posti külge surema) pühasid ei tunnista. Jehoovatunnistajad teevad sel ajal ka oma ainukese armulaua aastas.

OK, vaikne laupäev eriti vaikne ei olnud. Kella 3 paiku olid galeriis koos Lagle lastega, Maia Möller lapsega ja Maris Palgi. Palgi oli Laglele varem ilgelt pinda käinud, et tema oma näitusel lapsi jms. näha ei taha. Võib arvata, milline õhkkond siis laupäeval galeriis valitses. Lagle oli närvis veel pikka aega.
Üldiselt naiste omavahelised tülid on vastikud, sest need kestavad ja venivad nagu tatt. Kui mehed tülli lähevad, siis nad ei suhtle omavahel mõnda aega ja enamasti unustavad lõpuks jamad. Muidugi juhul, kui pole tegemist mingite vaimuhaigete või mega-egodega. Aga naiste tülid susisevad ja ei taha lõppeda. Nad võivad küll unustada, et miks nad tülli läksid aga mitte seda et nad raksus on.

Siinjuures tuleb meelde Lagle jutt, et palju efektiivsem oleks nn. braid- tüüpi perekond, kus elaks koos kaks või mitu naist oma lastega ning mehed oleks "eraldi". Kahtlen, kas need braidid püsiksid, kui naistel tekib mingi kräsh omavahel.

Pühapäev oli suhteliselt sündmustevaene. Liis Keerberg käis galeriis ja ajas kohati naljakat juttu (avaldas imestust video üle, et kas on mõtet perfomace´it korraldada ja veel praktilise meelelaadiga külas.).
Aga ma pidin kirjutama Sirpi tekstikese Palgi näitusest ja galerii koduka ümber korraldama. Palgi oli öösel helistanud ja küsinud, et kui mul on aega blogi kirjutada, siis miks ma ei täienda õigel ajal kodukat (www.ygalerii.4t.com).

Pühapäeval käisime Maris K maja juures kevadgrilli tegema aga oli suht külm. Marise K-l on oma ämmaga karm kamm ja isegi vaese Andrese (kes on tõeline kannatlikkuse ja flegmaatilisuse kehastus, kelle suust olen meie vähemalt 5-aastase tutvuse jooksul kuulnud max 5 lauset) kuuldes käis ikka võimas tagarääkimine, mis oleks pidanud tõesti tapma. Ikka see naiste viha. Vastik ja tatine.

Veits kuiva ülevaadet eelnevatest päevadest, et ajaloo jaoks säilitada
Pärtel Vissaku orgunnitud eksperimenditeemaline õhtu Ygaleriis läks khm korda. Kohal olin veel mina, Erki Luuk ja 13 noort (3 tüdrukut sh) moekalt uimast noort, nende hulgas Opium Flirti kitarrist (Aleksander vist). Ajasime esialgu teoreetilist plära, kusjuures vist jurasin kõige rohkem, kuigi Vissak osutus üllatavalt karmiks moderaatoriks. Mul oli see jutt, et hoiduge igasugu autoriteetidest, valmis tõdedest, hea-halb hinnagutest (eriti esteetilises vallas) jne. Mõtlesime ka praktiliste väljundite üle. Palju häid ided tuli. Igatahes järgmine kord koguneme teisipäeval kell 19. Igaüks peab ette valmistama mingi eriti mõttetu filmi-, kunstiteose või etenduse.

Suurel reedel käisin oma surnud isa autot Jõgeva vanadekodu "Elukaar" eest ära toomas. Käima läks praktiliselt kohe, nagu polekski pool aastat seisnud (eelravamuslikult olin Agur Karukäpa endale appi tellinud aga seda õnneks ei läinudki vaja -- täiesti kontekstitult: lause " seda õnneks ei läinudki vaja" ei ole enam eales tavalise tähendusega kui oled lugenud "Jõhvi Joosepi juturaamatut"). Sõitsin mõnusasti selle valge igeriku kui väidetavalt säästliku -- sissepritse, üheliitrine mootor -- topsiga (Ford Sierra`85, Ford Sierra on selle kõrval mugavuse kehastus) Tartusse, seal võtsin Mölleri (koos kuuvanuse Mariega) ja Palgi peale hakkasime Mooste poole sõitma aga kusagil 15 km Tartust otsustas sidur lõplikult tossu välja lasta ja lihtsalt seisma me jäimegi. Ivar tuli siiski meile järgi ja pukseeris meid Tartusse tagasi. Veetsin koos kahe Mölleri ja Palgiga paar tundi Jänese tänaval kodus plärades, kuni Palgi paarist õllest lõplikult lõbusaks-melanhoolseks muutus ja siiski vahetult enne Lagle tulekut taksoga koju põrutas.

Õhtul vaatasin Gibsoni "Kristuse kannatusi", millest naised üritasid hoolega silmi eemale hoida. Üldiselt pettusin selles filmis. Ei olnud eriti efektiivne. Isegi see legendaarne vägivald ei mõjunud, kuigi filmi pikim lõik tundus olevat koht kus rooma sõdurid Jeshuat mitmel erineval moel piitsutavad. Üldiselt oli film ebalev, mis sageli rikub palju ära. Tegijad ei teadnud, kas teha võimalikult realistlikku või hoopis massiivselt- ooperlikult- kunstipäraselt mõjuvat filmi. Dialoogid, kuigi originaalkeeltes, olid jamad ja ebaloomulikud. Näitlejad polnud alati tasemel. Kaameratöö oli praegusele kümnendile tüüpiline -- staatiline ja massiivne, hoolikalt komponeeritud plaanidega, värvid valdavalt rohekas-pruunid või pruunid. Karakterid olid täiesti läbitöötamata, nende motiivid enamasti arusaamatud. Oli ka mitmeid täiesti naeruväärseid kohti. Jeshual on fläshid minevikust, enamasti evangeeliumitest võetud aga üks oli näiteks Jeshua tislerikarjäärist, kus ta meisterdab täiesti kaasaegse laua ja Maria siis imestab, et kuidas selle taha istuda saab, sest toolidest ei tea ta ju midagi. Saatan oli ka justkui mingist Euroopa kunstfilmist maha kopeeritud, selline värdjat süles kandev albinonaine. No kamoon.
Ise olen mõelnud, et kui teha Jeesuse-filmi, siis tasub ette võtta üks evangeelium korraga. Sest nad ikka eraldi teosed, igaüks oma eripäraga. Näiteks Markuse evangeeliumist saaks sellise hea pseudodokumentaali, sest Markuse evangeelium on väga ajakirjanduslik, kuivavõitu, asjalik, justkui keegi Jessi kaaskonnast saadaks mingile ajalehele reportaazhe.

Lauri Pajos ja Martini panid trummikomplekti üles ja kolistavad. Üritavad stuudiot komplekteerida. Tahavd ikka pändi teha.

algus

Ok, alustasin ka ohhhhohhoo, mis rõõm, oma netipäevikut. Vaatasin just Margus Tamme elik itaeveri blogi ja leidsin selle nii ilusa oleva. Vääga iilusa, nagu laulavad Vägilased. Kohe näha, et Tammeke on tisainer. Ma teen samasuguse plogi nagu timal om.
Täna on muideks igav aga murederohke päiv. Galeriil aken ära tõmmat, Parmasto teatas just, et tahavad mais teha mingi nädalase ekspromtnäituse ja seda just siis kui Erki Kasemetsa näitus piaks olma. Ja mina pean kogu selle jama ära klattima. Seenele.
Pärtel on õhtuks ka mingi eksperimentaalmokalaada Ygaleriisse orgunninud. Vaatab, mis juhtub.