Ici-Meme

Neljapäevast reedeni (19 -- 21 aprill kell 16, 18 ja 20, lisaks 21.aprillil ) on Tartus tegutsenud Grenoble`i prantslaste punt Ici-Méme (kodukas on neil http://www.icimeme.org aga see on suht kehva ja ebainformatiivne asjandus), saabunud siia muidugi MOKSi kaudu. Nende eelinfo oli nii segane, kuni nende tegutsemise alguseni polnud üldse selge mida neile vaja on või vaatever (nad küsisid näiteks kümmet tooli). Ürituse "City Sounds Concerts" meenutab house-peo oma.
Aga tegelikult tulid välja geniaalselt lihtsad kuid väga põnevad osalusperfomance`d (mis algasid Y galerii eest) . 5 prantslast (2 meest 3 naist) võtavad igaüks kaks kinniste silmadega n.ö. patsienti käevangu (nagu ikka pimedaid talutatakse) ja minnakse nii linna peale vaikselt-aeglaselt jalutama. Juhid keerutavad patsiente et neid segadusse ajada ja orienteerumist segada. Käiakse igasugu heliallikate ning erinevate lõhnadega ja teepinnasega kohtades, samuti ka kaubamajades, liftides jne. Patsient jäetakse mõnikord ka üksi. Käigu keskuseks on mänguplats Kaubahalli ees, kus patsiendid pannakse pinkidele istuma, pannakse tegid ümber ning tavalised mürasummutuskõrvaklapid pähe ja siis hakkavad icimemed tekitama kõiksugu vahenditega (suuga, jäsemetega, diktofonidega, esemetega, mobladega jne) lisahelisid ja efekte. Kella neljased ja kuuesed seansid läksid veeld edasi (Kaubamaja kaudu jõe äärde), kella 8-ne lõppes mänguplatsil.
Mina, Evelyn Müürsepp, Maris Palgi, John Grzinich jt. tegime läbi esimese satsi kolmapää kell kuus (kella näljane jäi publiku puudumisel ära; hiljem aga muutus asi nii bopiks, et inimesi oli raske 10-stesse gruppidesse ära mahutada). Kogemused olid muidugi erinevad aga mulle näiteks polnud see tavahelide aspekt kõige tähtsam. Tõsi, mõningad üllatused olid ka selles vallas. Näiteks mööda Rüütli tänavat jalutades kuulsin tänava-kazoo-orkestri väga koomilisi helisid ja olin kindel, et seda teevadVlasevad prantslased. Aga tegelikult oligi Rüütli tänavale ilmunud mingi välismaalasest tänavamuusik. Veel panin tähele, et ma ei saa mõhkagi aru, mida inimesed ümberringi räägivad. Esiteks olid inimesed tänaval hämmastavalt vaiksed, teiseks see vähenegi sulas ühtlaseks massiks. Kui me kõrvaklappidega mänguplatsil istusime,siis olin kindel et kõrvaklappidesse tulevad helid elektrooniliselt juhtmete kaudu ning imestasin perfektsete stereoefektide üle. Ma ei kujutanud ette, et nad nende tekitamiseks meie ümber taidlevad.
Ausalt öeldes ma natuke piilusin, kuid nägin ainult maad enda jalge ees. Siiski ma päris ära ei eksinud ja teadsin enam-vähem, kus me asume (Tegova väitis, et ta kaotas täiesti kohataju. Rüütlist -- Küünisse, siis Kaubahalli taha, KH sisse, liftisõit alla esimesele korrusele, seal pandi mind mõneks ajaks kasiino vastu üksi seisma, siis välja, KH nurga taha, sinna KH alusesse n.ö. tunnelisse, siis mänguplatsile, siis saime uue juhi (see pisike mees vist, enne oli lühike teistest vanem naine), Kaubamajja, liftisõit üles-alla, toiduosakonna pöörduksest välja üle sõidutee (tundus väga ohtlik), veidi tuterdamist jõeäärsel mudaalal, silla alt läbi plasku ette, kus veidi kajakaid söödeti ning lõpuks käidi meist mööda diktofoniga, kust kostis "Võõith ssillmad avad". Ma tegin nagu ei kuuleks ja astusin käsipuu augu suunas, kohe tormas see kiitsakas punase jopega naine mind püüdma.
Mulle pakkus pigem huvi hoopis enesealanduse aspekt. Talutatakse sind mööda linna nagu pimedat, linn tuttavaid täis, vaatavad, et mis jama. Mänguplatsil pannakse istuma ja kõrvaklapid pähe nagu koomas haigel, kes on värsket õhku ja teraapiat saama tulnud. Mõneti jabur läbielamine. Eriti kui pärast seda sama protsessi kõrvalt näed.
Tavainimeste reaktsioonid on veel eriti huvitavad. Ise silmad kinni neid eriti ei märka. Aga üldiselt jõllasid kõik ja muudkui kordus "Kuulge, mis siin toimub!?". Ühel retkel tekkisid üritusele ka kaks varateismelist fänni, kes pikka aega järgi jooksid ja talutamist parodeerisid.

Igatahes asjad Tartus tunduvad liikuvat ÕIGES SUUNAS. Jälle see aeg, kus Tartu vahepeal läheb nihkesse, kiiksu, sa satud tavareaalsusest kasvõi korraks välja. Vanad ajad tulevad meelde.

Reedel teatas Evelyn järsku, et prantslastele ei meeldi, et ma filmin ja ma olin millegipärast jõle solvunud. Ei filminudki rohkem (noh, nende filmiõhtul reedel kell 22 siiski tegin seda).
Ici Meme näitas jah kell reedel kell 22 kollaazhi oma tegemistest 1996 -- 2005. Mnjah, Super 8--mm film on ikka omaette kunstivorm (pooled võtted olid selles formaadis). Ici meme trump paistabki olevat tavaelu häirimine. Eriti ajas mind naerma, kui nad hullumeelselt kätega vehkides ja muidu segadust tekitades nad kambaga tänaval liiklust takistasid.
Laupäeval tegid nad kell 6 ühe lisaseansi aga külm ilm oli ja huvilisi kogunes vähem. Pärast sõitsid Moostesse eesti veine mekkima.

Lisatud pildid on teinud Lauri Kulpsoo.