LOLL 86 (mkiis)

Keskikka jõudva üksildase Margus Kiisi päevik. email: marguskiis@hotmail.com

laupäev, aprill 15, 2006

Veits kuiva ülevaadet eelnevatest päevadest, et ajaloo jaoks säilitada
Pärtel Vissaku orgunnitud eksperimenditeemaline õhtu Ygaleriis läks khm korda. Kohal olin veel mina, Erki Luuk ja 13 noort (3 tüdrukut sh) moekalt uimast noort, nende hulgas Opium Flirti kitarrist (Aleksander vist). Ajasime esialgu teoreetilist plära, kusjuures vist jurasin kõige rohkem, kuigi Vissak osutus üllatavalt karmiks moderaatoriks. Mul oli see jutt, et hoiduge igasugu autoriteetidest, valmis tõdedest, hea-halb hinnagutest (eriti esteetilises vallas) jne. Mõtlesime ka praktiliste väljundite üle. Palju häid ided tuli. Igatahes järgmine kord koguneme teisipäeval kell 19. Igaüks peab ette valmistama mingi eriti mõttetu filmi-, kunstiteose või etenduse.

Suurel reedel käisin oma surnud isa autot Jõgeva vanadekodu "Elukaar" eest ära toomas. Käima läks praktiliselt kohe, nagu polekski pool aastat seisnud (eelravamuslikult olin Agur Karukäpa endale appi tellinud aga seda õnneks ei läinudki vaja -- täiesti kontekstitult: lause " seda õnneks ei läinudki vaja" ei ole enam eales tavalise tähendusega kui oled lugenud "Jõhvi Joosepi juturaamatut"). Sõitsin mõnusasti selle valge igeriku kui väidetavalt säästliku -- sissepritse, üheliitrine mootor -- topsiga (Ford Sierra`85, Ford Sierra on selle kõrval mugavuse kehastus) Tartusse, seal võtsin Mölleri (koos kuuvanuse Mariega) ja Palgi peale hakkasime Mooste poole sõitma aga kusagil 15 km Tartust otsustas sidur lõplikult tossu välja lasta ja lihtsalt seisma me jäimegi. Ivar tuli siiski meile järgi ja pukseeris meid Tartusse tagasi. Veetsin koos kahe Mölleri ja Palgiga paar tundi Jänese tänaval kodus plärades, kuni Palgi paarist õllest lõplikult lõbusaks-melanhoolseks muutus ja siiski vahetult enne Lagle tulekut taksoga koju põrutas.

Õhtul vaatasin Gibsoni "Kristuse kannatusi", millest naised üritasid hoolega silmi eemale hoida. Üldiselt pettusin selles filmis. Ei olnud eriti efektiivne. Isegi see legendaarne vägivald ei mõjunud, kuigi filmi pikim lõik tundus olevat koht kus rooma sõdurid Jeshuat mitmel erineval moel piitsutavad. Üldiselt oli film ebalev, mis sageli rikub palju ära. Tegijad ei teadnud, kas teha võimalikult realistlikku või hoopis massiivselt- ooperlikult- kunstipäraselt mõjuvat filmi. Dialoogid, kuigi originaalkeeltes, olid jamad ja ebaloomulikud. Näitlejad polnud alati tasemel. Kaameratöö oli praegusele kümnendile tüüpiline -- staatiline ja massiivne, hoolikalt komponeeritud plaanidega, värvid valdavalt rohekas-pruunid või pruunid. Karakterid olid täiesti läbitöötamata, nende motiivid enamasti arusaamatud. Oli ka mitmeid täiesti naeruväärseid kohti. Jeshual on fläshid minevikust, enamasti evangeeliumitest võetud aga üks oli näiteks Jeshua tislerikarjäärist, kus ta meisterdab täiesti kaasaegse laua ja Maria siis imestab, et kuidas selle taha istuda saab, sest toolidest ei tea ta ju midagi. Saatan oli ka justkui mingist Euroopa kunstfilmist maha kopeeritud, selline värdjat süles kandev albinonaine. No kamoon.
Ise olen mõelnud, et kui teha Jeesuse-filmi, siis tasub ette võtta üks evangeelium korraga. Sest nad ikka eraldi teosed, igaüks oma eripäraga. Näiteks Markuse evangeeliumist saaks sellise hea pseudodokumentaali, sest Markuse evangeelium on väga ajakirjanduslik, kuivavõitu, asjalik, justkui keegi Jessi kaaskonnast saadaks mingile ajalehele reportaazhe.