eksperimentaatorid, peda folk, öine kõrts, liiklus nõuka ajal.

Teisipäeval 18. aprillil oli siis eksperimentaatorite kolmas koosolek. Kohal oli juba rohkem rahvast, sealhulgas Kiwa, Katrin Ruusk ja Enn Tegova. Opium Flirti mees lasi oma heliprojekti kahe sangaga. Siis vaatasime mõttetuid teoseid mida keegi tegi. Üks poiss oli filminud oma sõrmi klaviatuuri klõbistamas. Ta kindlasti arvas, et see on täielik jura aga osutus ootamatult põnevaks. Ta oli vist mingis netisuhtluses, vahetevahel peatus, sõrm värises natuke jne. Igatahes oli kahju, et otsa lõppes. Teine film oli ringfilm, kus tüüp viskab mütsi aknast välja, ise samas korjab selle üles, läheb majja, istub akna alla ja viskab mütsi välja. Jne. tegelikult oli hoopis põnevam see, et taustaks oli originaalversioon loost, millest ans. Apelsini käe all sai ska-hitt "Karulau" ("Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias, ja nii elab ta ikka uhna-uhna" -- hiljuti mõtlesin, kuidas skinheadid seda lugu lahti mõtestaks; et Karu oleks nagu mini vana paks autoriteet- skinn -- "egas keegi karda Karu, Karul mitme mehe aru, jõud jaksu üle aru"--, kes istub kinni "loomaaias" jne). Aga originaalis tundus see lugu olevat mingist 30-ndate komöödiast pärit, selline vodevillimuusika.
Kolmas film oli suht tavaline montaazhikas reklaampiltidest. Kahjuks pidin meeldivast seltskonnast lahkuma just siis, kui Kiwa hakkas mingist väljamaa kunsti ja kirjandusvoolust rääkima. Pärtel rääkis hiljem et üks kutt tegi hiljem E-saalis mingit luuleperfonksi, kus ahistas jalgadega juuresviibinud prantslasi, tegi teisele kutile suust-suhu hingamist jne. Nii et asjad sujuvad, võtavad ilmet. Muidugi Pärtel mainis, et Berk on suurt huvi väljendanud. Mnjaa.

Siis tormasin bussile, et minna Peda Folgile, et filmida Rock Cafe`s Raud Antsu esinemist. Arno Looga oli isegi Asko Altsoo kohale meelitanud, kuigi Asko oli hommikul mulle helistanud ja väljendanud suurt pahurust. Aga Cafe`s oli just Rantsu jaoks kohal isegi kolmas kaameramees -- nii et võib tulla täitsa korralik materjal, kuigi esinemine oli vaid 35 min. Nägin enne ka Diskreetse Mango Trio ära, kelle heli üsna pees aga see nende suurte prillidega valges ülikonnas onkel on täitsa kreisi rabeleja. Pärast Raud Antsu, kellel paistab Talinas olevat korralik austajaskond, esines suurepäraste kaabudega Varuväljapääs (http://varukas.pri.ee/), mis muidugi oli esiteks üks väheseid tõelisi punkbände, mis ei kasutanud isegi kidraplokke (vähemalt see kidrapliks Triin Lemba ei kasutanud), mängisid lootustandvalt valesti ja oli väga impressiivne laval oma arhetüüpselt atraktiivse läbu rokkstaariperfonksiga ( eriti laulja Mihkel Roolaid).

Pedevolk lõppes kell 2 öösel ja ma ei hakanud kedagi öömajanõudega tülitama, kell 6 buss Tartusse. Läksin bussijaamalähedasse kõrtsu, mille nimi on vist "Koduköök" vms., see on 24 tundi lahti. Eurohügieeninõudeid ja esteetikareegleid elutervelt eirav koht, kus käsitsi solgerdatud menüü seinal, tursunud silmaalustega kõhn meesteenindaja, väga koduse, hilisnõuka olemisega sisekujundus koos NB! kaunite abstrakstete maalidega seintel. Võtsin ühe maali alla platsi, õgisin pirukaid (väga hääd) ja teed ja imbusin sellesse ööelu keskusesse. Seltskond on seal enamasti olnud mitmekülgne. Ukse lähedal lauas istus keskealine paar, mees selgitas naisele karaokevärgi telgitaguseid. Nurgas oli neljaliikmeline asotsiaalitunnustega meeste seltskond, kes ütlesid üksteisele pidevalt mingeid solvanguid. Minu lähedal istusid kolm meest, kellest kaks olid noored täiesti naormaalse välimusega aga kolmas nägi välja nagu keskealine parm. Hiljem tuli otse leti ees olevasse lauda kiilakate krimivälimusega (äraraseeritud, võidunud kirjud dressid-joped seljas) meeste paar, kes hakkasid mingi naise üle vaidlema; üks väitis, et naine on paha ja teine, et noh armastab vms. Kui ruum tühjemaks jäi, üks keskealine paksem purjalik vunts üritas ikka teistega hoolega kontakteeruda ja küsis minu käest ka, et kes ma selline olen aga mul polnud temaga tuju vestelda. Lõpuks ta sai ühe noore kuti õnge, panid õlut ja käisid regulaarselt väljas külmetamas.
Kui se`s kõrtsus oli veel "baaridaam", siis ta ei lubanud kedagi laua ääres magada aga see suurte silamkottidega onkel oli inimlik. Kui üks täiesti täis tüüp tooli pealt põrandale kolksatas, siis ikka tuli ja taastas mehe istuva asendi.

Aga peamiselt lõbustasin ma ennast kahe Harry Taidre raamatuga. Üks oli 1974 ilmunud "Miks see juhtus?" ja teine 1982 aasta "Tulge kaasa". Taidre oli nõukaajal üks kuulsatest liikluseonudest koos Johannes Pirita, Rein Karemäe, Ellart Rumvolti jt.-ga. Ma olin ostnud need raamatud peamiselt sealsete fotode pärast, jõhkralt deformeeritud autokered, kus osadel ka laibad veel sees, tunduvad väga ekspressiivsed. Aga jutud sees on ka head. Taidrel on selline moraliseeriv, kergelt irooniline stiil. Ja vääga üllatavat statistikat võis lugeda. Kui 1970-ndate alguses sai õnnetustes aastas surma kuskil 70 inimest, siis 80-ndate alguses juba 300. Praegu on see arv umbes 150. Enamikel fotodel muideks oli kräshi teinud legendaarne VAZ 2101, mis 70-ndatel levis nagu surmatõbi.
Kui 70-ndate raamatus olid kirjas vaid eesnimed, siis 84-nda raamatus juba täisnimed, mis olid kontrollimisel ka reaalsed. Mõne tolleaegse liiklushuligaani kohta leiab ka internetis infot. Näiteks täieliku pätina kujutatud Airet Leheveerg, kes 1979 motikaga ühe kuti surnuks sõitis, peaks praegu töötama samas kohas päästeameti (!) rühmapealikuna.
Enamik Taidre kirjeldatud õnnetustest olid ülirasked ja lõppesid surmaga. "Autokasti serv oli lömastanud Galina pea". Muidugi joodi tollal ikka kõvasti, enamasti "klapiti" enne avariid ühed-kahed "tropid". Üldiselt aga on Taidrele eriti närvidele käinud tüübid, kes on üritanud vastutusest kõrvale nihverdada. Tema jutu järgi isegi tolleaegse kohtusüsteemiga oli see võimalik. Aga inspektor Aadu Lempu alla ajanud Arvo Ehandile käänati küll surmanuhtlus, mis hiljem 15-aastasega asendati.