Malev Toom, Kalli Kalde, Jaan Kaplinski. Malle Elvet & Tartu Maraton. Küpsisteloopimine Kirjanike Maja krüptis. Eclectica. Tegova. AnitaPorila. Karmin

Teisipäev. 25 aprill
Ygaleriis panid Kalli Kalde ja Malev Toom näitust "Salamärgid" üles. Asi käis vaikselt. Vahepeal ilmus Kalde juurde Jaan Kaplinski ja sosistasid seal T saalis päris pikka aega. Küsisin pärast Kaplinski käest, et kas tal vanemat venda on. Sest Heljo Männi "Väikestes võililledes" on juttu HM ema sõbrannast, kes 30-ndate lõpus abiellus poolakaga ning neil oli väike titt. Aga see poolakas Asta Venderi kujutatuna nägi väga Kaplinski isa moodi välja. Aga Kaplinski möönis, ket tal on olnud vaid poolvend, kes aga ammu surnud.

Jüri Hain käis ka Ygalerii ruume vaatamas, tal tuleb fotonäitus. Lobisemishimuline kuivetunud mees. Kunstiajaloolane Voldemar Vaga viimasest lennust.

Kell 17 näitus vaikselt avati. Lisaks pundile Kõrgema Kunstikooli õppejõududele olid seal veel pidurdamatu ajakirjanik Malle Elvet koos paari sõbrantsiga (NataliM jt.). Elvetiga tutvusin 1998, kui ma üritasin alustada karjääri räpase kõmuajakirjanikuna Kulleris. Elvet oli siis ja on vist praegugi tõeline zhurnalistikafanatt. Nüüdseks on ta maandunud Võru Lõunalehte. Muidugi on tal seal vaenlane (nagu alati), mingi naine, kes "lehe täis kirjutab". Elvet kirjeldas, kuidas tegi järjekordse Tartu Maratoni läbi. Lõpetas raudselt viimasena aga kontrollaega ei ületanud, maha ei võetud. Elvetit vaadates on võimatu uskuda, et ta 6o kilti on võimeline suuskama. Aga ta teeb seda. Fanaatik. Gde rezpekt, männ.
http://www.lounaleht.ee/index.php?l=156&n=1356&p=1

Peale avamist tormasin Tartu Kirjanike Majja, alla keldrisse nn. krüpti, kus pidi toimuma juhtiveksperimentaator Pärtel Vissaku zamizdat-ajakirja Arbuusid õhtu. Alguses lugesid kutid niisama luuletusi, nagu hilisteismelised ikka (ma olin 90-ndate alguses üks vähestest endaealistest, kes luulekogu välja ei andnud). Püüdsin neid jõudumööda oma valjuhäälse mölaga segada. Siis Kaur Riismaa teatas, et tegi mälutreeningut ja näitab tulemusi. Lühidalt kokkuvõttes üritas näidelda epileptikut. Loopisin teda ümmarguste küpsistega. Need lendasid väga veidrate trajektooridega.
Pärast tuli Berk Vaher muidugi minu juurde ja küsis: "Kas sa arvad, et see oli nüüd suur avangardism, toiduainetega loopimine?!!" Häbenesin, kuigi jah, tegemist polnud avangardiga vaid labase klassikaga. Sõin küpsised põrandalt ära.

Pärast tegime Berki, Enn Tegova ja Pärtel Vissakuga Eclectica 06 kiirkoosoleku. Üllatuseks sain teada, et Berk ei taha teha koostööd ühe grupiga, kes oli välja mõelnud mõned kõige rohkem kiita saanud üritused. Sest nende pärast tuli 2005 joosta "kohvivesi tagumikus". Samuti ei meeldi Berkile S-teater. Vaesed tallinlased. Kuhu neil siis nüüd minna on? Võssa?

Külastasin esmakordselt Tegova ateljeed Tartu Kunstnike Majas. Üllatavalt korralik. Maalis jälle figuratiivset. Mona Lisa oli tema tütre asemel. Sirvisime Saksa DV kunstiõpikuid. Mõnusalt perverssed. Die Köpfe den Medchen 12 Jahre alt. Tegova soovitas mull ikka minna Kaljo Põllut intervjueerima. Tont teab kuna keegi ära sureb. Voldemar Vaga suri ju ootamatult, vahetult enne 100-ndat sünnipäeva. Mis on kõrge eluea saladus? Vilets iseloom ja lastetus? Vaga olevat olnud igavene viripill ja naist ta ka polevat olnud. Ainult vana virtin.


Kolmapäev 26 aprill 2006
TKK skulptuuri 4. kursus pani näituse "Olemise rituaal" üles. Suurest ülevaatenäitusest (algne idee) oli järgi jäänud 3 autorit: Lauri Tamm, Andres Maask ja Anita Porila. Ka lubatud sperfonks jäi ära, sest Anita oli Moskvas. Kurb. Esiteks Anital on minu meelest parimad tööd: valgeks värvitud tavaline segamini köögilaud ja eriti see installatsioon, kus mehelikud riistad (püstol, õllepudel, kunstpeenis, haamer, mobla) on õmmeldud pehmesse tekstiili ja pitskardina taha peidetud. Võluva aktsendiga rääkiva Anita Porilaga tutvusin 2002 filmiprojekti "Vaigum" käigus. Siis oli Anita hoopis grimeerimishuviline ja skulpast polnud mäletamist mööda juttugi. Lisaks oskas nagu muuseas ratsutada. Hüppas võõra (Martini venna) hobuse selga ja tegi stunti. Kõigil selle peale mokad pikad.
Päeval hüppas läbi ka "Vaigumit" opereerinud Asko Altsoo ning tuli välja, et nad on Maaskiga tuttavad. Maask & Porila on paar. Jne jne.

Näituse avamisel lõõpis ka Mati Karmin. Tal tulid seoses Y galeriiga igasugused näitusekontseptsioonid pähe. Algul tahtis galerii poolest saati täita kivivillaga, siis vee, siis kartulite jms.-ga. Lõpuks planeeris pikalt 2-nädalase töötava kaltsupoe avamist. Aga iga oma idee kohta sõnas "Jah, eks lollusi võib igasuguseid välja mõelda..."
Vana kooli mees. Just siis, kui laseb oma ideedevoolu lahti, paneb kohe pidurit ja vabandab (igaks juhuks) , et eks see modern kunst olegi üks suur rumalus ja lastemäng.

Neljapäev 27 aprill

Pidin kell 19-ks minema Ülõpilasmajja Kalev Kudu etendust "Huck" filmima aga Pärtel organiseeris kella 18-ks kiirkoosoleku, et arutada, mida tema trupp (Sandra Lange, Marit Ilves, Jaagup Metsalu) peab etendama Andres Lõo organiseeritud näitusel "SEX". Kohal olid selleks ajak ka veel Martini, Erkki Luuk pluss paar Vissaku kamba liiget. Murdsime päid. Kui ma ära läksin, oli arutlusel idee teha Freudi: Vissaku grupp hakkab igale poole ja kõigi külge kleepima silte "MUNN", "VITT", "SUGUÜHE" (kõik kepikujuline m..., torujas-õõnes v... ja sisse-välja liikub s...). Vähemalt teoreetiliselt tundus kõik väga naljakas.

Nii jäingi etenduse filmimisele natuke hiljaks. Ei jõudnud väga korralikult kaameraid üles seada, pealegi oli Altsoo vanema kaamera akud tühjaks lasknud. Nii see esimene vaatus sai üsna lünlikult üles võetud. Teine siiski suht korralikult.
Aga on hämmastav, milliseid tasemehüppeid võib 45-aastane kalev kudu teha. Veel 2005 tegi ta oma teatriga täielikku saasta. Ka varemgi on olnud ikka väga piinlik. Aga "Huck" oli igati võimas, isegi näitlejate amatöörlikkus ei häirinud. Tupli-tupli.