Nädalavahetus: prantslaste viimane trett, pinged, müüri ehitamine kunstimuuseumi ukse ette, Kompus, Palgi.

Kuna see nädal on alanud jälle täitsa tormiliselt, pean enne ausalt ära rääkima nädalavahetusel toimunu ... Uuh, ei viitsi rohkem Agu Sihvkat panna.
Laupäeval (22. aprill) kell tegid Ici Meme prantslased oma viimase treti. Ilm oli külm ja vabatahtlikke oli kuskil 7-- 8. Lagle meelehärmiks tulid prantslased kohale juba kell 16 ja vahtisid vaikselt tagaruumis. Vahepeal maandus ka Palgi, kes tahtis hirmsasti netti saada, nii et TT ei saanud www.lastekas.ee pealt Jänku-Jussi vaadata (millegipärast meeldib TT-le see osa, kus Juss on haige ja küsitakse, kas Jussile tuleb rohtu anda jne). Igatahes olid kella 18-ks jälle pinged peal. Läksin siiski prantslastega kaasa aga et Lagle oli kohe mänguplatsile põrutanud ja tuli mulgi seal pimesi komberdavaid paare-kolmikuid oodata. Nad ilmusid sinna päris kiiresti ja tegid suht kähku oma potsessioonid ära. Filmisin seda tagasihoidlikult pingi peal istudes nagu väikekodanlikust pereisast juhuslik pealtvaataja kunagi.

Kui ma õhtul koju kõmpisin, nägin TKK fotoosakonnaga seostuvat pikka kutti ja ühte lühemat, tüüpilisevõitu välimusega Tartu noorbohemmi (pikad juuksed sabas, prillid, villane müts) Rael Artel Galerii ukse eest ehituskive Kunstimuuseumi külgukse ette tassimas. Üldiselt olid nad tuttavad näod ja mina neid esialgu ei häirinud. Nad ehitasid Kunstimuuseumi ukse ette müüri. Avangardiklassikaline liigutus, sümboolne akt, mitte just väga originaalne aga siiski midagigi. Istusin vastasoleva lähedaloleva trepi peale protsessi jälgima. Mööduvate inimeste reaktsioone muidugi rohkemgi. Üks ullnoka tüüpi kutt küsis ehitajate käest tõsimeeli, et kas see on nali.
Kui poistel hakkas töö valmis saama, siis libistasin kotist kaamera välja ja panin enda kõrvale trepile filmima. Aga kahjuks unustasin sisse lülitada. Märkasin seda alles (ja panin kaamera käima), siis kui lähedalt Club 21-st ilmus välja kamp, Baari-Annika koos oma peika ning ühe teise paarikesega (sellised hardcore yuppie-rullnokad valgete sulejopedega jne) ning pidades fotopoisse välismaalasteks, teatasid et Baari-Annika on "real estonian star" ja et neid peab müüri juures pildistama. Mida ka tehti.
Pärast see pikem kutt märkas, et ma filmin neid ja üritas isegi teataval määral vihaselt mu käest kaamerat ära rebida. Lühem hoidis veidi eemale aga teatas et "Viruta siis minu eest ka sellele aparaadile üks obadus". Kähmlesime paar minutit aga mul õnnestus siiski minema lipsata.
Pühapäeval kell 12 oli müür sealt ukse eest muidugi kadunud. Esmaspäeval nägin sama müür horisontaalasendis muuseumis sees, sildiga ja puha , autoriks "Tundmatu". Kuna TKM-i on viimasel ajal tööle võetud paar noort ja aktiivset nn. teadurit, siis kahtlustan, et aktsioon polnud päris üdini spontaanne.

Pühapäeval tuli galeriisse Marko Kompus, keda ma polnud näinud tema ema surmast saati. Laveerisin mis ma manööverdasin, lõpuks läks jutt ikka surma, matuste jms. peale. Kompus teatas, et laseb peale surma oma tuha Tartu peale heita. Mina jälle selgitasin, miks ma olen surnute põletamise veendunud vastane. Isegi ainult inimese luudes peitub palju infot kogu ta elu kohta, muudest elunditest rääkimata. Ajaloolastele hindamatu infoallikas ju! Teatasin, et hea meelega laseks enda hoopis külmutada. Mille peale Kompus teatas, et neil on üks sügavkülmakirst üle aga just kiusu pärast ta seda mulle ei äri.
Kuna Kompus oli formaalselt Maris Palgi näituse "Harrastusõmblejatele" viimane külastaja (tegelikult tuli hiljem, peale kella 3-e üks paarike veel), siis sodis ta natuke näituse seinateksti. Mis millegipärast ei meeldinud Palgile


Pühapäevame tööpäev venis jälle pikaks, sest järgmiste näituste korraldajad, kõik Tartu Kõrgema kunstikooli taustaga (Kalli Kalde & Malev Toom ühtedes saalides ning TKK skulptuuroosakond teistes) olid oma pressiteatevärgid jätnud muidugi kõige viimasele hetkele. Kohe näha et Tartu -- näitusetegemine pole siin just veres.