22 -- 28 okt 2007 monumentdushikabiin bryan ferry filmiamatöör Marek Tamm no life lasteka õpetajate labrakas danzud staaredega libiido realiseerimine

22. -- 23. oktoober 2007 esmaspäev, teisipäev
Lõpuks saime Marki ja Taneli dushikabiini üles panema. 2,5 mehega (mina hoidsin sellistest suurtest spetsialistidest aupaklikusse kaugusse ja osalesin vajadusel) toimus see kahel õhtul. Üldiselt oli tore vaadata, kuidas kaks teineteist mitte nii hästi tundvat meest üksteiselt nõu küsisid ja naljakat klaaspuuri monteerisid. Tanel pidas seda lausa monumentaalseks, mis meenutavat Tõnismäe kuju tagust, kuigi mulle pigem Maarjamäe kompleksi üht osa, kus kaks hiiglaslikku negatiivkätt end olematu igavese tule paistel soojendavad.

24. oktoober 2007 kolmapäev
Läksin ER Tartu stuudiosse lindistama Kultuurikajja oma lõiku, mis rääkis Bryan Ferryst.


Kuna rääkisin peast, siis tuli omajagu apsakaid ja kobadusi, millega tuli vist kõvasti vaeva näha. Kuid Rihot, kes just äsja oli saanud poja isaks, ei paistnud see suuremat häirivat. Saadet saab kuulata siit Kultuurikaja 27 okt 2007
Selles saates on kaintervjuu mu vana kursakaaslase Marek Tammega,


kes juba 1993 oli väga enesekindel ja natuke üleolev tegelane. Aga väga erudeeritud, prantsuskeeleoskaja ja muideks ka filmiamatöör. Tal oli vist isegi mingi auhind teenitud, ühe vangide-teemalise lühimängufilmiga.

Tartu stuudiost tekkis idee helistada Eglele, kes polnud peaaegu nädal aega telefonile vastanud. Ja voilaaa! sattusin kohe kinnise tooni otsa ja järgmisel katsel kuulsingi tuttavat pahuravõitu häält. Egle seletus oma ignorantsile oli väga huvitav, olles kas tõde või vale. Nimelt olevat tal külas "sõbranna vanemad", mille tõttu olevat tal mobla vaikne ja üldse messengerist väljas. Huvitav küll, mis sõbranna vanemad need küll on?
Egle isolatsioon haakub nn. no-life teemaga, mille üle olen pikemat aega juurelnud. Nimelt on esineb seda mitmete tuttavate 25 ringis inimeste seas. S.t. et nad ei suhtle eriti kellegiga, emailile/telefonile ei vasta jne. Minu tutvusringkonnast on markantseim näide muidugi 24-aastane kunagine filmiavangardist, Harrastusteater Ronk juht ja LARP-fänn Diana Die Ostrat, kes järkjärgult on katkestanud suhted vist pea kõikide seniste tuttavatega.

Die anno Domina 2004

25. oktoober 2007 neljapäev
Kadri tõi Lea mulle hoida, ning Leon oli kaasas. Viimane tormas ruttu oma lauda ja arvutitooli kokku panema. Lubas oma lauaarvuti maha müüa ja läpaka osta. Pärast tuli Kadri ja muidugi kaebas Leoni peale, kellel tuleb tunnistusele esimene 2, vene keeles.

26. oktoober 2007 reede
Kihutasin kella kolmeks TÜ Raamatukokku, kus avati Lastekunstikooli õpetajate näitus. Rahvast oli kõvasti. Olles enne Kaanonis lasknud printida ühe A0 suuruses Kasiinopommitaja Riina, jõudsin siis kui Lea Malin kuulutas, et "teenekamad õpetajad" saavad meeneid. Saidki kõik koristajanei välja ja mina parajasti kooli uue Sony kaameraga filmides ei lootnud midagi aga Jaan Malin sosistas midagi Leale ja Lea siiski andis välja jõupaberist koti mullegi -- nimi oli täiesti peal. Puterdasin, et ma pole ju teeneline. Lea vastas, et ei ole jah ja siis et oled küll.
Pärast, kui oli natuke juttu aetud Merike Mäesalu (kes sokutas mulle oma uue näidendi) ja kõikide näituste avaja Toomasega Tartust (elik Margus) oli veid juttu aetud ja kõik olid ära tormanud panin oma pildi kahe WC vahele üles.
Kell 17 algas ringkäik Lasteka kunagiste majade juurde, mida ma kooli kaameraga filmisin. Peamiselt seletas seal Enriko Talvistu

ja vähem Enn Tegova. Talvistul oleks potentsiaali saada kunstiajaloo/teaduse Hillar Palametsaks kui ta viitsiks. Sain ka teada, et kunagine KJ Petersoni elukoht Krooksu kõrval säilis kuni 80-ndate lõpuni, kuni uutmistuuled ta hävitasid.

Käisin kodus ja jõudsin Tiigi tänava koolimajja alles kell 22. Siis olu pidu juba afterparty faasis. Enamik oli lõbusas tujus.

Võtsin natuke viina aga see pani mind seesmiselt logisema ja ma otsustasin, et ma ei tarbi edaspdid alkoholi enam muidu kui lihasevalude leevenduseks.
Varsti läks lahti kõvaks tantsuks, millest panin kokku totaka menusaate miniversiooni.

Kui tantsud läbi, istusime Lea ja Jaan Malini verneri ja paari teise tegelasega veel õpetajate puhkeruumis nanokunstist, füüsikutest ja füüsikast


Üks daamike sattus äkki sisse, otsis kedagi (kes tegelikult oli majas), proovis asju meelde tuletada ja kiitles, kui kõva tantsutuuri tegi ta Tallinna klubis. Lea meenutas, kuidas ta oli ööbinud daami vanemate suvilas ja siis sääski tappes selle uue tapeedi ära rikkunud.

Hiljem sattusin samas ruumis ühte seltskonda, kus oli daamikese otsitud sõbranna, arvutimees Jaan, punases särgis blondpoisipeaga hispaanlasega abielus umbes Klaarika ja Jaanuse sõber Säga, kes pidas mind millegipärast justkui rivaaliks, nimetas mind "kuri mees kaameraga" ning üritas Klaarikat ilmse omandiinstinktiga kaisutada.

Säga, Klaarika ja Jaanus

Otsitud daam rääkis kuidas tal pole kellegiga rääkida ja kuidas tal töö juures on "potentsiaalne mees", kellega rääkida. Suskasin sisse ka 24-aastaste no-life teema ja Jaanus arvas, et see on selles eas täiesti normaalne.
Kui seltskond suitsu tegema läks, otsustasin, et aeg on koju minna. Trepil tuli vastu Margus Liivak, kes ütles "Jõle kahju, et sa viina ei joo!".


27. oktoober laupäev
Läksin hommikul Lastekunstikooli, kuid seal olid hoopis Hando Tamm ja Margus Liivak. Tuli välja, et vaheaeg on alanud. Sellest hoolimata ilmusid kohale mõned Tamme õpilased, kes asusid laga koristama. Kuna arvutiklassi õpsi masina videokaart jupsis, siis rääkisin puhkesalongis Tamme ja Liivakuga juttu. Tamm kaebas, et üks tema meessugulane oli Tartu nii salaja abiellunud, et tema tabas selle tüübi, kui see must ülikond üll ja valges pruut käevangus tuli TÜ raamatukokku automaadist raha võtma. Liivak kaebas, et ta ei saa ehitustel töötada, kuna ehitajad ropendavad kogu aeg, nii et sõnum: "Suitsud on Soomes nii kallid, et ei saa neid sealt osta" edastamiseks läheb vähemalt veerand tundi.
Pärast vedasin kutid nende maakodudesse.

28. oktoober 2007
Nägin öösel vastu pühapäeva sellist und: oleme ühe dzunglitaolise taimestikuga kõrgete kallastega jõe kaldal: mina ja noor ansamble Rolling Stones. Nemad hüppavad kõrgest kallakust alla vette. Aga mina ei julge. Rollingud naeravad ja muudkui hüppavad.

15 oktoober -- 21.oktoober tammitu kaunid kunstid ja kõlblus koledad soomlased, parimAlan Proosa, ambientpiin, stripibaar, faking 30 sekundit

15. oktoober esmaspäev
Avasime Lastekunstikooli vilistlaste näituse "Tammitu". Kohal oli parv lapsi, kelle vahel turritasid veidi pikemad täiskasvanud, kelle seas ka mõned autorid (Moss, Tõnis Kriisa). Lea Malin üritas seletada, kes on kes ja kuhu jõudnud. Hiljem jõudis Fideelia, kes ka pildistas hoolega. Pärast jõime limonaadi ja sõime õunu ning küpsiseid.

Tegova, mina, hando tamm (fideelia foto)

Aga ei saanudki kaua mugida, kuna pidi kiirustama üritusele, mille pressiteade oli selline:
Diskussioonikohvik "KKK ehk Kaunid kunstid ja kõlblus"
Tegemist on Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühenduse poolt regulaarselt korraldatava aruteluõhtuga, milles kaks külalist lahkavad õhtujuhtide ja kokkutulnud osalejatega õhtu teemat, milleks seekord on KKK ehk \"Kaunid kunstid ja kõlblus\". Intrigeerivat teemat kunstimaailma ja kõlbluse suhetest ja piiridest on kutsutud lahkama: Meego Remmel: Hinnatud lektor ja õppejõud erinevates õppeasutustes nii Eestis kui välismaal. 1995. aastal Magister of arts kraad Cincinnati Bible Seminary, 2000. aastal Master of Divinity kraad TSM Institute for Biblical studies. Alates 2002. aastast jätkab teoloogiaõpinguid Wales\'i ülikooli doktoriõppes. Teadustöö põhisuundadeks on bioeetika, postmodernne filosoofia ja eetika ning vooruseetika anabaptistlikus traditsioonis. Eesti Geenivaramu eetikakomitee liige ja Eesti Evangeelse Alliansi (EEA) president. Hetkel töötab Tartu Salemi baptistikoguduse pastorina. Margus Kiis: Eesti kultuurikriitik ja ajaloolane (järgnes mu lühiCV, mis on Vikipeedias).

Üritusele oli mind kutsunud onupoeg Rivo Rajandu. Üritus toimus äärmiselt salapärsases kohas, lausa stirlitzlikus konspiratiivkorteris: Roosi tänava alguses vägagi silmapaistmatus eramajas, mis olevat ühe Tartu babtistikoguduse peakorter. Veel enam, mind suunati keldrisse, kus ühes pikas kitsas toas oli pika laua taha kogunenud küünlavalgele umbes tosin põnevil noort. Mind pandi kohe laua otsa ja minu kõrvale teenekas Meego Remmel.


Nii et kahemehe diskussioon. Meile anti suuresti vabad sõnad ja kumbki polnud just suu peale kukkunud. Siiski me lähtusime natuke erinevatest teesidest: Meego defineeris kunsti 19. sajandi moodi kui sotsiaalselt üllast väljendit, mina postdadaistlikult kui kõike, mida keegi nimetab kunstiks. Meego ka arvas, et ilu on universaalne ja ühtne. Mina panin rõhu ideele, et kunsti eest vastutab suuresti ka vaataja ning vaataja on praktiliselt kaasautor. Samas ka et kunst peaks olema nii vaba ja sõltumatu (kuna temast tegelikult midagi ei sõltu). Võtsin sõna kunsti formaliseerumise, tarbimismentaliteedi ja perversseerumise vastu. Samuti arvasin, et Taani muhamedikarikatuurid olid autori poolt legaalne sigadus, mis jääb oma ebaeetilisuses tema südametunnistusele (samas jälle ei saa ka eitada vastuvõtja vastutust). Meego oli väga osav vaidleja ning vahel vilksatas demagoogiatki (näiteks kui pidas ebaeetiliseks kurjade inimeste kasutamist modellidena kujutamaks üllaid inimesi). Jutt läks vahepeal ka filmile "Kristuse kannatused", mida pidasin formaalseks ja tuimaks, kuigi naismoderaator vaidles vastu.
Lõpus publiku küsimustes üllatas mind ühe naise veendumus, et abstraktne kunst on kole. Sain ka Meegolt teada, et Pauluse arvates peaks Jeesuse sõnum olema skandalos.
Peale päris pikaks veninud diskussiooni rääkisin ka Rivoga, kes kaebas, et kristlik, ka babtistlik maailm on alla käinud, lasknud röövlid (rahainimesed enda sekka) ja muutunud hämmastavalt loiuks. Olin temaga täielikult nõus. Olin samas veendunud juba aastaid.

17. oktoober 2007 kolmapäev
Tihe muusikapäev, sest kavas külastada (ja filmida) kahte erinevat kontserti. Janno Zõbin
oli mind kutsunud vaatama oma organiseeritud üritust Bluusi-luu Ateena Keskuses.

Bluusi-Luu

kes:	ANS ANDUR (Paide) COSMO JONES BEAT MACHINE (Soome, Varpaisjärvi) Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida (Tallinn, psühhedeelia)

ja kavatsesin filmida Genialistide Klubis

K17.10.2007 / 22.00 / 75.- / 50.-

Ülemaja reggaepidu:

SÜGISCLASH

Saalis reggae ja dancehall, jungle.

Live: MAIKAMEIKERS

vaata ja kuula neid http://www.youtube.com/watch?v=p4OHYYiui0g

DJ: Smaddy, Don Erikson, Kashel + maestro Sharapov

+ visuaalid.

Keldris dub ja dubstep. DJ Kashel, Raadž, Kilgas

+ visuaalid

Mõlema ürituse ajakavad kujunesid nii, et sain käia mõlemal. Algul Bluusi-Luul, mida orgunnis alati üliflegmaatiline Zõbin. Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida oli selline veidi kohmakas Tallinna protoproge grupeering, segades ka rocki ja jatsu. Üldiselt selline Tallinna fusioni liin, mida iseloomustab rohkem jatsu ja vähem rocki ning kraut-rockilikku motoorset uhamist, mis on Tartu omadele omane.
Vaheajal rääksin Kunstimuuseumi Liisa ja Honey Poweri Inga Nõlvakuga. Viimane oli väga daam oma kostüümi ja veinipokaaliga, samas kui kõrval istuv bändikaaslane Kikas oma nokatsi ja vist dressidega oli stiilselt prole. Kiitsin HP plaati ja Inga rääkis nende tuurist Baltikumist ning Läti-Leedu nn. alternatiivbändidest,kes teevad Kinksi kavereid.
OSMO JONES BEAT MACHINE oli tüüpiline kole Soome nn. avangardrockibänd vuntside ja saksiga. Aeg oli liikuda Genialistide klubisse, kus seintele olid projitseeritud psühhedeelsed slaidid ja DJd lasid tüütut regget. Aga lõpuks pika palumse peale tuli siiski peale Maikameikers feat. Alan Proosa ja see oli VÕIMAS. Proosa on hetkel Tartu kui mitte Eesti parim frontman, eriti oma kehakeele poolest. Ja ka ülejäänud Maikameikers oli tasemel.
Vaimustust ja minu filmimist rikkus aga üks habemik purjus tüüp, kes tuli mind seti lõpu poole segama ja kabistama. Pidin ta eest minema kõndima, kuna täis tüüpidega vaielda pole mõtet. Hiljem ta üritas teisigi kabistada. Kuidagi sain filmimise lõpetatud.
Pärast läksin veel Ateenasse aga seal oli üritus lõppenud ja Zõbin liikus sommidega noortekeskusesse Koht ööbima. Läksin koju ööbima.

18. oktoober 2007
Päeval käis jälle Martiini, kellega monteerisine lõpuni järjekordse zen filmi, mis baseerus tema 2000 aastal Tabiveres filmitud materjalil. Üldiselt oli õhkkond natuke närviline.

Õhtul oli siis järjekordne üritus Gen-klubis, seekord ambient. Ruum oli pime, ainult mõned psühh-slaidid. Akende all reas istusid ambiendi-tüübid ja põrnitsesid oma läpakaid. Martiini analoogstaff (makid, vana pult, pedaalid) olid ühe laua peal aga teda ennast alguses polnud näha. Ruumi keskel vedelesid tundmatud tüübid patjade peal.
All näidati filme. Panin vahepeal ka Martiini seti sinna repeatima.
MOKSist oli pea kogu kamp kohal aga John oli ainuke, kes mulle tere ütles. Tegelt Thetlof ka.
MOKS oligi peamine esineja. John lasi alguses oma klassikalist MMMMMMMMMMMM-värki, siis pinistasid koos Grisha Lotmaniga primitiivseid pille, siis Thetlof lasi rorr-rorr-rorr ja tüübid põristasid strobovalgel torudesse (feat. Anna Hints).
Martiini set oli looduhäältekesksem, kuid tema analoogtehnika sättimine oli nii huvitav, et MOKSi resident vaatas seda andunult üle õla.
All käisid ka Martiini filmid. Neli moort vaatasid ka "Vannitoa ukse" niheledes lõpuni :PPP
Baaris oli Katrin ruus , kellega kaebasime üksteisele, et sügis on kurb. Mulle tundub, et olen 90-aastane ja kõik sõbrad on ümbert ära surnud. Hiljem lisandus üllatuslikult Andrus Kivirähk, kellele rääkisin, et olin eelmisel päeval piilunud uksest sisse Zavoodi kõrval uude pisikesse stripibaari Excellent. Piilusin jah sisse. Pisikeses suitsuses ruumis lösutasid lipsustatud tüübid. Nende keskel seisis liikumatult blond õbluke neiu, täiesti alasti. Aga ma ei saanu seda pikalt nautida, kuna lähenes kole turvamees ja otsustasin seekord lahkuda.
Igatahes Kivirähkida lõõpisime selle kogemuse kallal. Varem pidi palja naise nägemiseks minema avalikku krokiitundu aga nüüd ei pea enam joonistama.

21. oktoober 2007 pühapäev
Pidime Lagle ja lastega minema keskpäevaks Püssirohukeldrisse lagle onutütre 3-aastase poja sünnipäevale. Enne käisin turult läbi, sest mu prillid olid öösel ühe teatava tegevuse möllus katki läinud. Nüüd ostsin kuldsete raamidega miinus1 prillid. Kui need harjuvad mulle aja jooksul parajaks, siis võin isegi prillidest loobuda. Nimelt on mul selline meetod lühineägelikkuse raviks.
Pidu püssikas oli nagu pidu püssikas ikka -- palju rahvast, mitte eriti mõnus. Kui suured hakkasid oma äriasju arutama, kobisid lavale mingid naisklounid vmisnad olid ja hakkasid lastega pulmamänge tegema. Tahtsid teha ka karaoket aga nende maisn läks p..sse. TT üritas ka mikrofonisse laulda aga mikker oli millegipärast tol hetkel väljalülitet.

Jõudsin F1- e grand finale ultimot Brasiilias vaatama hetkeks, kui sain teada , et Hamiltoni auto on jamanud müstilised 30 -sekundit ja tema nii kindlana tundunud rookie-tiitel kadunud. Faking 30-sekundit!

8-14 okt 07 Kultuurikaja reporter, tundmatu raadio. Opium Flirt, Eglega taas, Talin, endine BDG mees, Eglel külas, salapärane Shine On, zeniidid, HUH

8. oktoober esmaspäev
Päeval helistab mulle Riho Laurisaar ja kutsub mind Vikerraadio "Kultuurikajale" kaastööd tegema. Nõustun kohe.

9. oktoober 2007 teisipäev
Olen järele mõelnud ja otsustan teha esimese lõigu Hea Uus Heli Tartu kontserdist Ateena keskuses. Idee on isegi kohapeal intervjuusid teha aga Laurisaar soovitab lihtsalt kedagi stuudios intervjueerida. Kuna Opium Flirt





esitleb seal oma kogumikku, siis püüan duot kätte saada. Tartus on vaid Erkki Hõbe, kes ei saa üldse pihta, et mis kultuurikaja, mis raadio jne. Kuna Hõbe peab kolmapäeval kell 17 tööl olema, siis lepime lindistuse kokku kella 16-ks, kuigi mul endal läheb väga tihedaks.

Erkki Hõbe vasakul.

10. oktoober 2007 kolmapäev
Võtan julguse kokku ja helistan Latoyale elik Eglele. Kui hakkan esitama oma alaväärskuskompleksaariat "mõtlesin et ei tüüüüüüüta sind rohkem", kostub torust tore madalalt kõrgemaks minev "mida-mida-mida???". Lepime kokku, et kohtume neljapäeval, kui olen Tallinnast tagasi ja Eglel "küünlavalgusaeg" läbi.
Kui lapsed Lagle hoolde saadud, kihutan autoga Pauluse kiriku vastas olevasse Eesti raadio stuudiosse. Sõidu ajal helistas Hõbe. Palun kannatada. Kui olen kohal , pole trummimeest kusagil. Alles kõva helistamise ja kätega vehkimise peale jookseb kohale võhmal oopiumflirt.
Intervjuu läheb kenasti, Erkki räägib aeglaselt raiuva häälega ja kätega vehkides kuid mõistlikku teksti. Lindistuse lõppu esitab ta kahtlase süüdistuse, et ma olevat teda Ervin Trofimoviga sassi ajanud.

Saade "Kultuurikaja (13 oktoober 2007" SIIN

Peale lindistus satun Pauluse kiriku raamatu- ja meenepoodi. Ausalt öeldes soovitan seda kõigile, kes otsivad nii laialdast eestikeelse usukirjanduse valikut, kui ka ilusaid ehteid mõistliku hinna eest. Ostan Laglele värvilisi puust palvehelme koost puust ristiga, et sellega veidi tema sõbrannasid-maausulisi õrritada. Tõsi, mulle rist sümbolina ei meeldi. Piinariist üllaste ideedega usu märk -- tegelikult nõme. Ma ei kanna ise mingeid sümboleid.

Lähen veel Tartu Kunstnike Majja Elkeni kureeritud Maaliosakonna näitust vaatama. Seal pole väga palju üllatavat peale rauno T Mossi uus jaapani popkultuuri käsitlev stiil


ja kuhugikadunud Kaarel Vulla rullnokapildid.


All fuajees põrkun pizzakohvikust välja tormava Alan Pro(o)saga. Juhin jutu transseksuaalide teema peale ja tulebki välja, et Alan tunneb "2-meetrist" Eglet väga hästi. Tundub, et ka Pro0sa on Eglesse armunud olnud ja usub kõiki Latoya-legende.

Alan Proosa

11. oktoober 2007 neljapäev
Sõidan kella 6 ringis hommikul bussiga Tallinna (magan tagaistmel), et Tartu Lastekunstikooli juubelinäituse jaoks Tallinna vilistlastelt suurt kunsti kokku koguda. Jõuan kesklinna Pikale tänavale nati peale 9-t ja näen valget Ford Transiti kaubikut munakividel ukerdamas. Näen et juht helistab, mul mobla heliseb, hüppan siis lihtsalt liikuri peale.
Juht Kaupo Järve on tore minuvanune mees, kes sõites räägib põnevaid lugusid oma kunagisest karjäärist BDG filmilevitajana. Näiteks kuidas pidi päevas mitu filmi suurel ekraanil ära vaatam ning kuidas videolevitajad üksteisega kemplesid, Prisma riiulitel üksteise kassette ümber paigutades. Kunstnikud on ka hämmastava hoolsusega omiku vara väljas, et omi töid ää anda. "Kahjuks" on tööd suhteliselt väikesed, nii et kaubiku seina veerde koguneb natuke.

Kui olin Tartus kauba maha laadinud, suundusin Eglet vaatama. Egle ei ela minust teab mis kaugel, 15 minutit jalgsikõndi. Elab vanas paneelikas, mis sügisilmas mõjub rusutuna. Jagab kahetoalist, üllatavalt spartalikku korterit ühe lapsepõlvesõbrannaga, kes on kella 5-ni tööl.
Egle oma kodukleidis mõjus tõesti 2-meetri pikkusena (tunduvalt suurem kui bussis). Ajasime köögis juttu ja meie ümber hiilis volask kastreerimata kõuts.
'"Kas valmistud vanatüdrukupõlveks?", küsin õelalt.
"Sa ei kujuta ette, kui palju meil kaktuseid on!" naerab Egle.
Eglel oli ees suur suitsupakk ja lausa hiiglaslik kohvitass. Ta julgustas mind küsima (transseksuaalsuse kohta) kõike , mis vaja aga millegipärast pole mul tahtmist kliiniliseks minna.
Kell 17. 30 saabus Egle korterikaaslane, väikest kasvu blondi peaga umb 25 -- 30 aastane naine. Ta heitis üle köögiukse mulle pahura pilgu ja kadus magamistuppa. Asutasin end minema. Enne seda küsis Egle, kas ma saaksin talle hankida Pink Floydi "Shine On Crazy Diamondi" mp3-e . Olin üllatunud, sest nonstopina oli seni käinud 90-ndate disko.

egle

12. oktoober 2007 reede
Kogu päeva kestab jälk torm, kuid mina seda ei taju, sest istun mõlema lapsega kodusoojuses. Lagle saabub hiljem ja pääsen õhtul TÜ raamatukokku "Diamondit" hankima. Raamatukogus valisteb ideaalne pinkflydilik maailma -- modernistlik ehitis, pikad koridorid ja väga vähe inimesi varjudena liikumas. Helistan Eglele, kes on Tallinnas ja vaatab seal kellegiga "dokumentaali maailma paksemast poisist". Proovin teada saada, miks tal "Shina On-i" vaja on aga talle väga omases stiilis vastab Egle "no on vaja."

13.oktoober 2007 laupäev
Lihtsalt tihe päev. Hommikul torman Lastekakunstikooli, et õpetada plikse Zeniidiga pildistama. Pärast lähme maja peale pildistama, mis on kaootiline aga päris lõbus.
Kell 15 torman Jaokobi mäele, kus Epp Pilv ja Kalju Kütt juba ees. Igasugu träni ka. Küll manööverdame.
HUH-festivalil Ateena kinos kohtan mõõdukalt nii omasid jopesid (Berk Vaher, Alan Proosa, Andres Johandi, Andres Lõo, Helen Vinogradov jt.) kui ka võõraid trendipeere. Ronida tuleb kolme korruse (kinosaal, kohvik ja mustkast) vahel. Opium Flirti laiendet koosseisu laiv läheb üpris peesse, kuna heli on jama. Mustkastis tukastan elektronhelide saatel. ÖÄK pole ammu Eesti NEU!, pigem Erki tero (vt. ka 3pead) kummaline projekt aga Erki ene esinemine oli lahedalt dünaamiline. Pedigreel oli jõuline, kuid väga lühike laiv. Rahvas oli selleks liiga tšill.

Keegi Ash on tabanud mind (paremal) trepist saabumas. Ülejäänud fotod ürituselt.


14. oktoober 2007 pühapäev

Alguses käib meil Maris Knuut, kellega lõbusalt laterdame pikalt. Peale seda tuleb Valle, kelle peale kutsub Lagle veel Rita & Hillari koos lastega. Põgenen mõneks ajaks.

3 -- 6 oktoober -- ebanaiselik telefonikäsitlus, zen filmid, loodusfilmid, Talboti meetod ja roosad retuusid

Vahepeal on läinud üldiselt tavaelu rutiini pidi. Olen üritanud Eglega mingit kontakti saada aga telefonis on ta olnud ebanaiselikult sõnakehv ja see ausalt öeldes vaevab mind kui amatöörpsühholoogi tõsiselt. Kas ma ajan nii lolli ja nõmedat juttu? Või mis kamm on siiski. Asi on nii kaugele läinud, et olen hakanud peaaegu kõikidelt naistuttavatelt nõu küsima. Aga see selleks. Postitan siia vahele ühe aaria The Who rockooperist Tommy kahe teismelise kuti koomilises versioonis



Teisipäeval 2. oktoobril olin Lastekunstikoolis "Eclectilisi tõsiasju" pildistamas. See võttis omajagu aega. Sel ajal helistas Maarin Ekterman, kes oma mesimagusal moel tegi mulle selgeks end mind veel vajatakse (meelitaja!), seoses Artishoki arendamisega.

Kolmapäeva, 3. oktoobri tuli Martiini meile, et monteerida oma uut zen-loodusfilmi.
Samal ajal oli meil külas ka Kärt Mikli alias Morgie alias Margariin.blogspot


Nii me siis veetsime meeldiva õhtu, Kärt ja Lagle meeldivat naisteloba ajades ja meie, mehed omavahel, aeglast zen-filmi tulekahjust pääsenud konnadest monteerides. Paneme filmile diibi pealkirja "Tule vette".


Neljapäeval, 4. oktoobril käsin Genialistide klubis nn. loodusfilmide seansil. Tegelikult näidati Martiini filme "Kasevõras" ja "Tule vette" ning operaator Kõpsu (kahtlemata Eesti kuulsaim kaameramees) seeriat. Kohal oli Jaan Jürgen Klaus, Hando Tamm, Ivar Põllu ning hiljem imbus sisse suurem osa ex-genialiste v.a. Felix Kütt ja Tauno Aints.
Mina pidin mögafon käes filme kommneteerima. Panin rõhu mõistetele "zen", "aeglusguru Juka Käärman", "kõige arenenum konn kärnkonn", "Tõnu Mikiveri autoriteetne hääl (Ervin Õunapuu propagandafilmis" jne. Enamikele võis tunduda, et olen purjus aga polnud. Hiljem baarman Allan Aint kostitas mind kohviga, millesse oli kanget alkoholi lisatud. See võttis mu madalrõhkkondliku kaelavalu ära. Varsti saabus ka Egle "põhomõtteliselt õde" (nende käitumises on tõepoolest sarnasusi) Ivika. Mainisin talle mokaotsast , et ta "õde" "ajab mu hulluks".



Laupäeval 6. oktoobril tegin Lastekunstikoolis järjekordset fotograafiatundi. Seekord ehitasime invavetsust pimiku ja üritasime Liis Keerbergilt laenatud riistade ja kemikaalide abil vanal heal Talboti meetodil eelmisel korral lõõtskaameraga pildistatud negatiive positiivideks muuta. Nii me seal punases hämaruses nahistasime. Üllataval kombel tahtsid tüdrukud ise ka kätt proovida. Aga mingil hetkel hakkasid kaks õpilast retuusidest rääkima. Imestasin, et veel mõni kannab minu noorusaa` (sellest ajast kui nemad sündisid) riideid. Neiud seletasid, et kannavad küll, eriti roosasid. Aga mitte ihuvärvi.
Fotorühma plixid ühel kontaktkoopial.

29. september 2007 blogi restart , mis vahepeal, käik Talina, transseksuaalne möll öises bussis ja selle järgnev.

Lahkusin Y galeristi kohalt juuni lõpus. Maikuust alates olen galerist Tartu Lastekunstikooli näitusepaigas Jakobi mäel. Terve suve remontisime korterit.
Nüüd olen moodne mees -- istun kodus ja hoian Pirtsu.


29. september 2007 reede
Olin otsustanud Talina sõita. Erinevatel põhjustel jõudsin alles 14. 15 bussi peale. Tlnas alustasin galeriiringi Hobusepeast (Elkeni uus seeria pole nii efektne kui tema eelmine, õukasümboolikat kasutav), edasi Draakon (soome kontseptualism kohalike nägude ja kehade abil Venemaaga tänitamas -- mnja). Linnagaleriis oli sisse seatud mingi kohvik, mille lobaseltskonna tsentrumis oli Anders Härm. Enne Kunstihoonet sattusin vanade raamatute poodi ja tuhnisin seal nii kaua vanade näitusekataloogide hunnikus, et Kunstihoone juurde jõudsin alles 17.45 ja siis oli gunztipalee juba sulgemisel. Bääd bääd bääd, jäigi skulptuurinäitus vaatamata -- kuid mul oli kotis kataloog 80-ndate ENSV skultuurist, mis oli kohati sama kreisi kui tänapäevane.
Kuna mul oli märkmik maha ununend, siis polnud eriti kellelegi helistada. Sattusin kokku algklasside õpetaja Mann Luanita ja tema väikese õega, kellega sai Lavar Loogiga HRLaagris võidu igasugu huviatavat teksti aetud (Dzheims maabus lõpuks tõdemusse, et tema on Kristuse teine tulemine). Mul on ammu selge, et igavaid inimeis pole olemas, ka pealtnäha kõige argisema inimnäo taga peidab ennast vägagi veider elusaatus või persoon. Üldiselt Launita ja tema õega jätkus juttu kauemaks, nii et pidin Tartusse sõitma hilisõhtuse bussiga.

vaevalt sain bussi eelviimasesse ritta end sisse seada ja akadeemilise õhinaga vana fotoraamatut studeerima, kui sisse tagumisse ritta marssis, justnimelt marssis, kolm bravuurselt tegelast. Alguses pidasin neid veidi ülekasvanud tsikkideks, kuigi nende kärisevad hääled tekitasid kohe kahtlusi. Nad oli ka kahtlaselt suurekasvulised ja olid kujundatud nagu halvas John Watersi filmis. Selge oli, et vähemalt kaks neist on mehed. Üldiselt rääkisid nad valjusti juttu a la "ui, vaadake mmmeeehhheeed, kuulge lähme läägime nendega"; "ui vaadake, pulmakleidid, ma tahaks ka endale sellist". Ühe puhul oli asi segasem, sest ta hääl oli siiski väga naiselik. Kuna nad hakkasid minu istme seljatuge liialt raputama üksteisele omi pikki koibi sülle ajades, siis nihkusin istmerida ettepoole. Järgnevalt õnnestus naisehäälega olendil endale ühtedelt siilipeaga meesreisijatelt 600 raha eest poolik viskipudel hankida ja trall arenes. "Tsikid" kiskusid endid rinnahoidjate väele ja kukkusid, hm, maadlema. Igatahes välkusid tätoveeritud käsivarred, kostis kähmlushääli ja karjeid "Hoia kinni, ma ei saa ta jalgu lahti" jms. Neil õnnestus pooleldi lammutada ka üks bussiiste. Lõpuks murdusid paar kunstküünt, mis tundus olevat paras traagika -- igatahes oiati, et valus on ja üks nuttis.



Pnen siia vahele muusikapala, mis sobinuksks kogu sellele möllule taustaks




Lõpuks jäid kaks jämedahäälset magama. Natuke ootamatult maabus naishääl minu kõrval. Meil kujunes Eglega elik Latoyaga



isegi ootamatumalt vägagi meeldiv ja huvitav vestlus. Ta oli pikka aega Hollandis elanud aga nüüd elavat millegipärast Tartus. Ootab seda operatsiooni aga juba omab naise pass: "Ma võiks põhimõtteliselt sinuga ka abielluda."
Ma pean ütlema, et Eglel on mingi täiesti seletamatu võlu ja mõju. Suuresti tänu temale hakkasin ka seda blogi uuesti kirjutama.