3 -- 6 oktoober -- ebanaiselik telefonikäsitlus, zen filmid, loodusfilmid, Talboti meetod ja roosad retuusid

Vahepeal on läinud üldiselt tavaelu rutiini pidi. Olen üritanud Eglega mingit kontakti saada aga telefonis on ta olnud ebanaiselikult sõnakehv ja see ausalt öeldes vaevab mind kui amatöörpsühholoogi tõsiselt. Kas ma ajan nii lolli ja nõmedat juttu? Või mis kamm on siiski. Asi on nii kaugele läinud, et olen hakanud peaaegu kõikidelt naistuttavatelt nõu küsima. Aga see selleks. Postitan siia vahele ühe aaria The Who rockooperist Tommy kahe teismelise kuti koomilises versioonis



Teisipäeval 2. oktoobril olin Lastekunstikoolis "Eclectilisi tõsiasju" pildistamas. See võttis omajagu aega. Sel ajal helistas Maarin Ekterman, kes oma mesimagusal moel tegi mulle selgeks end mind veel vajatakse (meelitaja!), seoses Artishoki arendamisega.

Kolmapäeva, 3. oktoobri tuli Martiini meile, et monteerida oma uut zen-loodusfilmi.
Samal ajal oli meil külas ka Kärt Mikli alias Morgie alias Margariin.blogspot


Nii me siis veetsime meeldiva õhtu, Kärt ja Lagle meeldivat naisteloba ajades ja meie, mehed omavahel, aeglast zen-filmi tulekahjust pääsenud konnadest monteerides. Paneme filmile diibi pealkirja "Tule vette".


Neljapäeval, 4. oktoobril käsin Genialistide klubis nn. loodusfilmide seansil. Tegelikult näidati Martiini filme "Kasevõras" ja "Tule vette" ning operaator Kõpsu (kahtlemata Eesti kuulsaim kaameramees) seeriat. Kohal oli Jaan Jürgen Klaus, Hando Tamm, Ivar Põllu ning hiljem imbus sisse suurem osa ex-genialiste v.a. Felix Kütt ja Tauno Aints.
Mina pidin mögafon käes filme kommneteerima. Panin rõhu mõistetele "zen", "aeglusguru Juka Käärman", "kõige arenenum konn kärnkonn", "Tõnu Mikiveri autoriteetne hääl (Ervin Õunapuu propagandafilmis" jne. Enamikele võis tunduda, et olen purjus aga polnud. Hiljem baarman Allan Aint kostitas mind kohviga, millesse oli kanget alkoholi lisatud. See võttis mu madalrõhkkondliku kaelavalu ära. Varsti saabus ka Egle "põhomõtteliselt õde" (nende käitumises on tõepoolest sarnasusi) Ivika. Mainisin talle mokaotsast , et ta "õde" "ajab mu hulluks".



Laupäeval 6. oktoobril tegin Lastekunstikoolis järjekordset fotograafiatundi. Seekord ehitasime invavetsust pimiku ja üritasime Liis Keerbergilt laenatud riistade ja kemikaalide abil vanal heal Talboti meetodil eelmisel korral lõõtskaameraga pildistatud negatiive positiivideks muuta. Nii me seal punases hämaruses nahistasime. Üllataval kombel tahtsid tüdrukud ise ka kätt proovida. Aga mingil hetkel hakkasid kaks õpilast retuusidest rääkima. Imestasin, et veel mõni kannab minu noorusaa` (sellest ajast kui nemad sündisid) riideid. Neiud seletasid, et kannavad küll, eriti roosasid. Aga mitte ihuvärvi.
Fotorühma plixid ühel kontaktkoopial.