29. september 2007 blogi restart , mis vahepeal, käik Talina, transseksuaalne möll öises bussis ja selle järgnev.

Lahkusin Y galeristi kohalt juuni lõpus. Maikuust alates olen galerist Tartu Lastekunstikooli näitusepaigas Jakobi mäel. Terve suve remontisime korterit.
Nüüd olen moodne mees -- istun kodus ja hoian Pirtsu.


29. september 2007 reede
Olin otsustanud Talina sõita. Erinevatel põhjustel jõudsin alles 14. 15 bussi peale. Tlnas alustasin galeriiringi Hobusepeast (Elkeni uus seeria pole nii efektne kui tema eelmine, õukasümboolikat kasutav), edasi Draakon (soome kontseptualism kohalike nägude ja kehade abil Venemaaga tänitamas -- mnja). Linnagaleriis oli sisse seatud mingi kohvik, mille lobaseltskonna tsentrumis oli Anders Härm. Enne Kunstihoonet sattusin vanade raamatute poodi ja tuhnisin seal nii kaua vanade näitusekataloogide hunnikus, et Kunstihoone juurde jõudsin alles 17.45 ja siis oli gunztipalee juba sulgemisel. Bääd bääd bääd, jäigi skulptuurinäitus vaatamata -- kuid mul oli kotis kataloog 80-ndate ENSV skultuurist, mis oli kohati sama kreisi kui tänapäevane.
Kuna mul oli märkmik maha ununend, siis polnud eriti kellelegi helistada. Sattusin kokku algklasside õpetaja Mann Luanita ja tema väikese õega, kellega sai Lavar Loogiga HRLaagris võidu igasugu huviatavat teksti aetud (Dzheims maabus lõpuks tõdemusse, et tema on Kristuse teine tulemine). Mul on ammu selge, et igavaid inimeis pole olemas, ka pealtnäha kõige argisema inimnäo taga peidab ennast vägagi veider elusaatus või persoon. Üldiselt Launita ja tema õega jätkus juttu kauemaks, nii et pidin Tartusse sõitma hilisõhtuse bussiga.

vaevalt sain bussi eelviimasesse ritta end sisse seada ja akadeemilise õhinaga vana fotoraamatut studeerima, kui sisse tagumisse ritta marssis, justnimelt marssis, kolm bravuurselt tegelast. Alguses pidasin neid veidi ülekasvanud tsikkideks, kuigi nende kärisevad hääled tekitasid kohe kahtlusi. Nad oli ka kahtlaselt suurekasvulised ja olid kujundatud nagu halvas John Watersi filmis. Selge oli, et vähemalt kaks neist on mehed. Üldiselt rääkisid nad valjusti juttu a la "ui, vaadake mmmeeehhheeed, kuulge lähme läägime nendega"; "ui vaadake, pulmakleidid, ma tahaks ka endale sellist". Ühe puhul oli asi segasem, sest ta hääl oli siiski väga naiselik. Kuna nad hakkasid minu istme seljatuge liialt raputama üksteisele omi pikki koibi sülle ajades, siis nihkusin istmerida ettepoole. Järgnevalt õnnestus naisehäälega olendil endale ühtedelt siilipeaga meesreisijatelt 600 raha eest poolik viskipudel hankida ja trall arenes. "Tsikid" kiskusid endid rinnahoidjate väele ja kukkusid, hm, maadlema. Igatahes välkusid tätoveeritud käsivarred, kostis kähmlushääli ja karjeid "Hoia kinni, ma ei saa ta jalgu lahti" jms. Neil õnnestus pooleldi lammutada ka üks bussiiste. Lõpuks murdusid paar kunstküünt, mis tundus olevat paras traagika -- igatahes oiati, et valus on ja üks nuttis.



Pnen siia vahele muusikapala, mis sobinuksks kogu sellele möllule taustaks




Lõpuks jäid kaks jämedahäälset magama. Natuke ootamatult maabus naishääl minu kõrval. Meil kujunes Eglega elik Latoyaga



isegi ootamatumalt vägagi meeldiv ja huvitav vestlus. Ta oli pikka aega Hollandis elanud aga nüüd elavat millegipärast Tartus. Ootab seda operatsiooni aga juba omab naise pass: "Ma võiks põhimõtteliselt sinuga ka abielluda."
Ma pean ütlema, et Eglel on mingi täiesti seletamatu võlu ja mõju. Suuresti tänu temale hakkasin ka seda blogi uuesti kirjutama.