12. -- 14 . mai 2006 -- II maailmasõda

12. mai 2006 Reede

Jaan Jürgen Klaus käis galeriis. Rääkis oma muljetest "Filmööl", kui ta mingis baaris koos teistega tegijatega käis. Olevat Õ-Fraktsiooni omasid oma tähelepanuga kiusanud. Õ-d olevat olnud üsna tähtsust täis. Ma ise mäletan aegu, kui nad olid täielikud algajad ja olid üliõnnelikud, kui nende filme kuskil festivalidel näidati.

Õhtupoole vantsis läbi ka Neeme Lüdimois. Nägi päris korralik välja, samuti ta õllekõht. Tema hääles oli varjamatut etteheidet, kui ta küsis, kuna ma ta näituse teen. Et peab kiirustama, kuna müüb kõik oma maalid muidu maha. Ega tal polevadki üle 5 korraga käes.

Ivaylo Zladkov vaatas sisse. Ta on umbes 30-aastane tõmmu filmihuviline bulgaarlane, kes 2002 tuli umbkeelsena Eestisse midagi TÜs õppima ja jäigi siia. Kohtusin temaga 2004 seoses esimese Keeniuste näitusega, kuhu ta pakkus üsna kummalise negatiivis tänavafoto. Juba siis rääkis ta perfektset eesti keelt, mille erpäraks oli ehk rinnahääle rohke kasutamine ja mõned rõhuerisused. Zladkoviga on selle kahe aasta jooksul olnud mitmeid lõbusaid hetki, ta on kõva filmikrooniks ning teeb abstraktseid industriaalmuusikaga lühivideosid.
Nüüd tahab ta oma Kuperjanovi tänava toa maha müüa ja "kuskile edasi" Euroopasse põrutada. Eesti olevat elamiseks juba pea sama kallis kui Berliin. Mõtlesin, et vaat kus huvitav. Istud aastaid ühes kolkas, õpid selgeks keerulise kohaliku keele ja siis lähed minema. Huvitav, kas ta eesti keele ära unustab ja kui kiiresti.


Viimasel ajal on muidugi TVs palju II maailmasõja temaatikat. Eestlaste dok "Sinimäed" , mängufilmid "Nürnberg" ja "Vandenõu". "Sinimäed" muidugi pulbitses uhkusest, näe kuidas hoidsime venkusid mitu kuud kinni. Minnes mööda asjaolust, et kogu kümneid tuhandeid elusid nõudnud värk oli ikkagi suuresti pointless. Sügisel 44 otsustasid sakslased Eesti maha jätta ja Punaarmee tuli hoopis Läti kaudu ning oligi kogu saaga läbi. Paljud said muidugi ära põgeneda samal ajal. Siiski tunduvalt vähemad, kui Sinimägides surma sai. Lõpus oli ka kirjas, et Soome säilitas iseseisvuse Sinimägede lahingute tõttu. Mis on muidugi suuresti vale. Soomlased olid lihtsalt piisavalt kavalad.

"Nürnberg" on samanimelisest seriaalist kokkupandud mitmetunnine film, mille esimene pool oli uimane jorutamine ja teine suhteliselt asjalik. Aga ameeriklased muidugi ei saanud jätta ajaloolist tõde väänamatta. Kohtuotsust ei teatatud saalist, vaid iga kohtualune sai selle eraldi teada spetsiaalses ruumis. Göringi enesetapp avastati alles mitu tundi peale tema surma, mitte siis kui ta veel tõmbles. Hukkamised ei toimunud kohe peale kohust vaid 2 nädalat hiljem. Mitmed tegelikult toimunud dramaatilised stseenid olid ka välja jäetud, näiteks koht kus marssal Paulus tunnistab või kasvõi Rudolf Hessi kõhuvalud.


"Vandenõu" on film sellest, kuidas SS ja Saksa valitusorganid panid paika juutide hävitamise kava. Filmi lõpus oli huvitav vaadata, mis sai kõrgetel kohtadel olnud natsitegelastest hiljem. Mitmeid neist lasti peale sõda vabaks "süütõendite puudumise tõttu".


13. mai 2006 laupäev


Irina Krivongova sipsas galeriisse ja tegi mulle ettepaneku "galerii lukku panna" ja temaga "jalutama tulla". Temal olevat kõik pees. Kahjuks ma ei saanud ta soovi täita. Irina põgenes, kui sisse kargasid Lauri Sommer ja Liis Keerberg. Ajasin nendega niisama veidi plära.

14. mai 2006 pühapäev

Õhtul sain räpase ja hädise Sierra küll käima (Ford Sierra jääb seisma vaid siis kui kütus otsa saab), kuid kell oli juba 20 ja gaasitanklad kinni. Jäi Kongutasse sõitmata.