28. aprill -- 3. mai 2006 Supikapäevad, korporandid, Pink Punk, vitt & munn

28. aprill 2006 reede
Päev möödus Jänese 28 hoovis puid vedades-ladudes (koos Lagle ema ja paari perekond Paap esindajaga -- seekord teismelistega). Kultuuri nii palju, et helistas Erki Kasemets, ja teatas, et ei saa oma piimapakiprojekti oma Ygalerii näituse ajaks valmis. Mis ühelt poolt kurb aga samas pääsesin piindlikust kompunnimisvärgist, mille oli tekitanud Anne Parmasto soov välismaalaste ees oma magistrantidega uhkustada. Nüüd siis saavad TÜ maalijad jälle oma 2 nädalat galeriid puhtalt kätte.
Siiski, hommikul käisin Erkki Hüvat kaemas. Erkki oli eelmisel õõsal linnas kõvasti möllanud ja omil sõnul polnud temast töötegijat ka sula raha eest. Kuigi väliselt nägi ta igati roosa välja. Ehkki üpris pahur. Mülleri Sass, kellega nad Talinas püünel käisid, oli Zavodis millegipärast tema peale karjunud.
Õhtul vaatasin filmi "Pollock". Ei teadnudki, et 50-ndate USA (macho)kunsti suurkuju selline hädapätakas oli.

29. aprill 2006 laupäev
Hommikul helistas Anneli Tumm ja teatas rõõmsaste, et peale ühist rattasõitu on 27 nädalat rasedal Rital looteveed ära tulnud. Mis muidugi oli seni roosaprilliliselt siginud tuttavate naiskonnale shokeeriv tagasilöök. Rita haiglas ja talle manustatakse spetsainedi, mis vaevalt kilose loote kopse kiirkorras töökorda peaksid sättima.
Pärast tööd sai koos perega läbi käidud Supilinna päevadelt. Peale Aleksander Sünteri loobumist (õige ka, kaua peab endale linnavalitsuse poolt pähe s....uma laskma) on see üritus kokku kuivanud ning kindlal teel letaalse lõpu poole. Jotad muidugi kõik samad aga peamiselt alecocki punane telk laiutas oma kõrbehaisuga ning suuredti oligi kogu moss. Laupäeval oli pisikese lava programmis vaid neli bändi, supikate stammperformerid Tora Bora (vaese mehe Genialistid), Ugli Ogre (selline ürglegendaarne bänd, mida ise pole eales näinud) , mingi Tsõdõpujaleelo, õhtul Sisters By Mistake ja Bullfrog Brown. Sattusime peale vaid SBM-le (mis esines 2005 sept ka Y galerii üritusel koos kogu oma naiseliku kapriisiga), mis paistis olevat kaotanud oma pea. Nimelt on selles groupis aegade algusest peale olnud femikraatia pikajuukselise laulja Kaarina ja nudipäise kitaristinna Maali näol aga nüüd polnud kumbagi laval, ainult nö. taustabänd koos tundmatu prillidega lauluneitsiga. Hilisemal netiuuringul selguski kurb tõsiasi, Kaarina oli läinud soolokarjääri tegema ja Maali passis vihmases Prahas.
Kodurahu huvides jätsin minemata Tartu Popi ja Roki Instituudi plaadiesitlusele Ülõpilasmajas.

30. arpill 2006. pühapäev

Tartu oli inimtühi, kui igal pool salamisi ringi hiilivad naljakates mütsides korporandid välja arvata. Galeriisse ilmus Birgit Maasing, alati elurõõmus prillidega linnaametnikuneiu Eesti mitteametlikust huumoripealinnast Rakverest. Birgitiga olin tutvunud umbes aastal 2000 Palamuse filmipäevadel ja täiesti juhuslikult oli-on ta ajaleht Vooremaa raudse naisajakirjaniku Riina Mägi tütar.
Birgit muidugi soovis pisikest Pirtsu näha aga Lagle liikus ise kesklinan suunan, et Ritat haiglasse kaema minna. Liikusime kogu kambaga kahtlaselt vaiksele Toomemäele (kus siiski ei puudunud korporandid), seal Lagle koos TT-ga sisenes hospidali, mina, B ja Pirts käisime Suurt Kaubamaja imetlemas, siis läks Lagle ühe oma tuttava lapse sünnipäevale, meie B-ga alguses galerii juures vahtisime kahtlaselt hõredat korporantide joru, vabandust paraadet, siis lonkisime Jänesesse, ootasime aga lõpuks liikus B edasi oma ööbimispaika. Laglega kohtusime Roosi tänavas.


Esmaspäev, 1. mai 2006
Sandra Jõgeva helistas omiku ja kamandas mu kaleriisse, kuna tal olevat mingid plagunäituse sildid puudu. Üsna peale kella 12-st ta koos Kristin Kalamehe, Kaarel Sammeti ning veel ühe kauni noormehega ilmutaski end. Silte väga palju vaja polnudki, sest "Unfurled" Tallinna näitusel puuduvad enamik USA päritolu töid. Pink Punk 2 (Margus Tamme asemel Kaarel) näitas lahkelt oma uut projekti, mis baseerub Sandra uuel ideevälgatusel: teadlane pidi oma laboris väga jahe välja nägema. Fotod, kus PP poseeris väidetavalt kusagil biolaboris minikitlites, pretendeerisid olema nagu bändifotod. Mulle isiklikult meenutasid pigem siivsamat reklaamvõtet seksfilmile, mis räägib lõbusast elust kusagil apteegis või haiglas, sest laborikolbe oli kahjuks väga vähe näha.
Tänutäheks jättis Sandra mulle kaks asja: kohupiimatordi ja tühja Coca Cola Light pudeli, millel tema huulepulgajälgedega kõrs sees. Viimane kinnitas minu veendumust, et parim kunst tekib iseenesest, tahtmatult, seega on kõrgeim kunstivorm readymade. Pingutagu Pink Punk kuidas tahes, kõige pinpungilikum asi saab loodud neil ikkagi kogemata.

2. mai 2006, teisipäev
Pärtel Vissak koos oma ustava kaaslannaga hüppas läbi, et trükkida välja kleebised "MUNN", "VITT" ja "SUGUÜHE". Kõiki 72 tk. Paraja pusimisega see ka õnnestus. Vissak & kamp kihutasid kohe Talina , et neid silte Vaalas Andres Lõo kureeritud näituse "Sex" avamisel igale poole kleepida.
Suhteliselt tühja ja vähefunktsionaalse (sest fotoka laadija on haihtunud) päeva jooksul hüppas läbi Maris Palgi, kellega suhtlesime juba rahulikumal toonil. Ka hüppas Peeter Krosmann, kes tuli minult rekvireerima 9-t MiniDV kassetti, mille ma olin murufestivalil PlinkPlonk 2005 suure vaeva ja hoolega hindamatu rokudokumaterjaliga täitnud. Aga nii see Tartus käib -- kõik loodavad, et kõik teevad kõike paljalt missioonitundest. Targemad muidugi ei tee aga selliseid tarku on Tartus vähe. Mina nende hulka veel ei kuulu. Aga küll ma ükskord...


Õhtul vaatasin Eesti lühimängufilme. "3o minutit vaikust" oli sisuliselt mingitel uusrikkaanektootidel baseeruv möga gunstniku (antud juhul dirigent Guido Kanguri) ja kurja ärimehe (Andrus Vaarik) kokkupõrkest. Film näitamaks, et rezhissöör oskab kaamerameest õpetada ja näitlejaid juhendada (ega küll). "Hirm" ("Helmutiga" lootust tekitanud Anri Rulkovi oma) oli filmitehniliselt adekvaatne (muidugi toppis Rulkov 20 minuti sisse võimalikult palju heliefekte) aga sisuliselt- narratiivselt paras jura.
Ärakiidetud "Tühirand" paistis kõvasti inspiratsiooni saanud olevat Lembit Ulfsaki "Keskea rõõmudest" (mis on muidugi eesti 80-ndaid üks enim defineerivaid liina deozeid koos "Õnnelind flamingoga") aga viimane tundus millegipärast parem. Igatahes vaimukam. Aga Rain Tolk oli hea. Oma arusaamatu diktsiooniga peale mittedemonstreeritud heinaseksi arutamas kuidas ta nimi võiks olla Peepp.

3. mai 2006

Pärtel Vissak tuli väsinult kuid õnnelikult Talinast tagasi. Kõik pea 300 silti said ära kleebitud. Kiwa voodis magatud. Isegi vist joodud. Nii et läks täie ette.
Palgi käis galriis oma tartukulka aruannet kirjutamas ja Martini mõtlemas. Kui Krista Piirimäe küsis, et kas Martini jalgratas on ka eksponaat, siis Palgi meelest oli see näide kunsti segamisest.
Martiniga planeerisime Y-sisehoovi installatsiooni. Ideena käis läbi kasvuhoone, lõuendist maja jms. kuid lõpuks jäime papist tehtud elusuuruste inimfiguuride juurse pidama, inspireeritud Tsernobõli lähedase tühja Pripjati linna kuulsatest seinamaalingutest.

Õhtul, kui ma koju liipasin, nägin (see oli kusagil kella 20 ja 21 vahel) Narva mnt. torni linnapoolse ühika esise platsi bensukapoolses nurgas seismas Georg Malviust, pisike fotokas silmade kõrgusele tõstetuna ja umbes bensuka poole suunatuna. Nii ta seisis niikaua kui ta oli mu vaateväljas. Nagu mingi skulptuur.