Mai Sööti ja Kaie luiki näitused. Rabarock

4. juuni 2006 pühapäev

5. juuni 2006 esmaspäev
Perekondlik
6.juuni 2006 teisipäev
Istun galeriis ja ootan, kuna fotograafid Jüri Hain ja Sirla oma töödele järele tulevad. Päeva jooksul nad tilguvadki. Siis üritan esialgu tulutult helistada Mai Söötile, et tema maale galeriisse vedada. Lõpuks õnnestub ta kätte saada, kihutan rattaga Kõrgemasse Kunstikooli. Suure vaevaga leian Sööti kusagilt TKK labürintidest üles. Maalid said välja valitud 10 minutiga, need takso peale ja galeriisse üles panema. Lisaks näituse komplekteerimisele kirjutasin ühe kunstialase kirjatüki. Läks küll veidi hilja peale. Sööt on tore, petlikult malbe neiu, kes sellise vaikse olemisega võib veel nii mõndagi saavutada.

7. juuni 2006 kolmapäev
Otsin P & T saali täitjat. Konsultant Palgi tuleb ideele, et Kaie Luik võiks teha personaalika, esimese tõsise üle pika aja. Helistan Luigele aga tema puikleb isegi vastu!!! Lõpuks saab ta ära veendud.
Raimo Hanson, kes otsib andekat noort tartlast, käib Mai Sööti maale tsekkamas. JJ Klaus on tal juba valitud üheks.
Jaan Jürgen Klaus ise ja Lauri Sommer külastavad. Sommer laseb kuulata järjekordseid naljakaid palu oma mälupulgalt. JMKE esinemine 1986, kus Villu Tamme kiunub väga naljakalt.

8. juuni 2006 neljapäev
Kell 9. hommikul toob Kaie Luik oma maalid suure veoautoga kohale. Näitus "Paljastus" saab komplekteeritud pooleteise tunniga.
Üle hulga aja külastab Tiit Kusnets. Ta on just läbi lugenud pataka rockstaaride elulugusid (Greg Emerson, Noddy Holder, David Essex) ja räägib põnevamaid detaile. Näiteks kuidas Emerson läks oma taanlasest tulevase äiaga umbkeelset vestlust ajama. Äi räägib ikka "Tommy" ja "Tommy" ning Greg mõtleb alguses, et jutt on The Who "Tommyst" aga siis tuleb tal meelde, et on aasta 1968 ja Pete Townshend pole veel "Tommyt" kirjutanudki!
Kuna on päev enne Rabarocki, siis on tegemist küllaga. Õpetan oma asendajatele Maris Palgile ja Natalile valvesüsteemi. Pärast vaja poode külastada, nii et jõuab hilja koju ning sellest paks pahandus. Pealegi käin kell 22 ja 23 vahel Asko Altsoo palvel Püssikas filmimas mingit kõrtsubändi.

9. juuni 2006 reede

Nii et minek Rabarockile. Kella 9-ks juba Rock& Rolli juurde. Alguses tuli üks linnalähiliinibuss ja kui enamus rumalaid (mina ka) oli sinna oma pakid ära pannud, siis tuli mugav ekskursioonibuss, kuhu osad ümber kolisid. Ma ei hakanud tossikeste bussist ülke kolima,käis kah.
Sõites ajasin plära kahe Võru keskkoolikutiga, kellest üks oli poollokkis noorreformierakondlane ja teine pikajuukseline blackmetallifännist noorisamaaliitlane. Ühel oli kogu bussi väikseim põis. Õpetasin, et KÕIK poliitikud on kaabakad ja vaidlesime, mis bänd on true ja mis mitte.
Kell 11 olime kohal ja telkimisplats veel suht tühi. Valisin koha tagapool aia ääres, subkultuuridest eemal, lootes, et koht jääb suht rahulikuks. Eksisin.
Telklaagris kohtasin Rauno Pehka Treierit jt. Saasta omasid. Pehkat nägin järgmine kord alles festa lõpu.
Festivaliplatsi väravas kohtasin Piret Räni (SLÕhtulehe fotograaf!), tema meest Mart Kalvetit (Taak, Nitrous) ja oma "isiklikku fänni" ', fotokrahvinnat Madu. Tegime argipulli ja sai tögatud, et mis on Mart Kalveti rockstaaristaatusest kasu, kui sellega ei kaasne isegi hädist hotellituba, ta peab maas matil magama.
Kuidagi sai sisse ka. Loomulikult samuti kohal olnud Daniel Mänd pidi saama rabanduse, kui ta katsetusel olnud peitemeetod oleks äärepealt usinate turvajate poolt avastatud. Rahvast oli kohe alguses tunduvalt rohkem kui eelmine aasta, kohe pistis lõugama soomlaste orgunnitud hevikaraoke.
Kell 15 bändid peale:
Slide 5o -- esines nagu alati, treenitult. Tegid samu liigutusi mida iga kord.
Cleaning Women -- väga huvitav. Kolm meest, üks mängis pesukuivatusrestist tehtud ksülofoni, klaveri ja elektrikitarri vahepealset, teine kitarrist, kaussidest jms ehitatud instrumenti ja kolmas pottidest pannidest moodustatud trummikomplekti (kuigi kahtlustan, et seal sees olid elektritrummid). Tegid industriaali, teknot jms. Soomlastel ikka fantaasiat on.
JMKE -- hoogne ja jõuline uhamine. Villu korduvalt: "Kas pillid on ikka hääles?"
Suburbian Tribe -- ei mäleta midagi
Brides In Bloom -- lääge eesti mesirock, laulja arvab, et on mingi eriliselt ilusa rinnaga Jim Morrison.
Oomph! -- kuigi muusikaliselt suhtpuht tõesti vaese mehe Rammstein, tegi aga ehk festivali parima laivi. Väga aktiivne ja ilmekas, laulja ujus vist oma 3--4 korda kätel.
No Big Silence -- esimene pool räme ja pungilik, väga meeldis. Teine pool tavalisemalt industriaal aga polnud ka häda midagi, lasti kidrast sädemeid ja lisaloo "Fire" ajal lavalt potsikutest survetuld.
Misfits -- tõeline ilmutus. Ma pole kunagi olnud selle bändi fänn ja hea ka. Mifitsist kostis ainult trummitaldrikute susin, bassimürin ja Jerry only röökimist. Kokku võimas ühtlane müravall, mis mattis su täiesti endasse. Lood tulid kohe üksteise järel, vahetpidamata nagu lahingus. Oi, kui mõnus. Hambad irevil ja rusikas püsti aina märatsesin. Seti keskel hakkasid bändi liikmed ka lugude vahele rääkima (alguses kitrarrist ja alles pärast Jerry), lood läksid meloodiliseks ning see polnud enam nii efektne.
Pärast ilmus hullumeelse pilguga Jerry teadustaja Aivar Meose selja taha ja hakkas lavaesise aia tagant autogramme jagama. Olin nii kulmudel, et läksin koos karja tattide, Marko Laimre jt-ga autogrammi küttima. Mingil hetkel olin keset inimparve ning mu rinna kohal tundsin mingit aktiivset liigutamist. Vaatasin ja märkasin, et minu kõhu vastas on summa sisse ära uppunud üks pisike prillidega poiss. Tuli kasutada jõudu, et ta sealt päästa.
Lõpuks sain siiski autogrammi oma närusesse märkmikusse.
Pärast läksin nn. festivali klubisse (tegelt Järvakandi kultuurimaja), kuhu sain erinevalt teistest hõlpsasti sisse, kuna olin VIP! Seal esines hüsteeriliselt humoorikalt Winnie Puhh, kelle kurikuulsad näomaalingud nägid välja nii, nagu oleks neile kõigile lihtsalt eri värvi tordid näkku löödud.
Pärast kohtasin vana tuttavat Jukut Vasalemma Jaanipunki päevilt (ajaloost 1999 -- 2002 regulaarselt toimunud rockfestival Vasalemmas Juku talu heinamaal, mille hiilgeaasta oli 2000, kui esines oma 15 bändi; ise osalesin 1999, 2000, 2001 filmijana ja NE! liikmena). Vaatasime huvitatult-kriitiliselt tõenäoliselt Järvakandi kohalikku bändi Plaan B, mis oli klassikaline küla rockimeeste bänd lühikesejuukseliste traktoristivälimusega liikmete, tobe-banaalse hard-rock repertuaariga ja lauljaga, kes sättis mikri enda jaoks liig madalale, et ta pidi esinema nii spetsiifiliselt kühmus asendis.
Kusagil varahommikul kambaga laagri poole tagasi liibates rääkis Juku mingist tülist mingite venelastega, kasutades lauset "Hei, kui tahate kakelda, siis tulge siia". Sellest sai aga inspiratsiooni üks tuntud riiukukk-skinhead, kes hüppas meie ligi ja teatas "Jaa, mina tahan kakelda". Siiski oli kaasas Urky Saastast, kes skinni tundis nii et kaklus jäi ära.
Laagris oli magamine vaevaline, kuna minu telgi juures oli mingi klambrita aiavahe, kust mingid tüübid pidevalt sisse-välja käisid. Ka räuskas aia ääres mu telgi läehdal mimgi kamp ja plaanis suureltkogu aia pikali lükata. Üks kamp käis ühe telgi juurest teiseni, kopsis nendele ja küsis "Sten, oled siin või?".

10. juuni 2006 laupäev
Vanade traditsioonide kohaselt sõin hommikust ("ahjukana" elik kartul, kaste , suurtükiline peedisalat ja natuke kanatükke -- 28 EEK) ja Järvakandi väga nõukastiilses sööklas aga sama stiilsesse sauna ei viitsinud siiski minna. Laadisin akusid sealsamas raamatukogus, kus oli ka internet kui endiselt üllatavalt vähe külastajaid. Ostsin traditsiooni kohaselt kohalikust stiilsest vanakraamipoest paar kaltsunukku.
Ultima Thule hakkas peale täpselt kell 13 ja väravate ette tekkis ülipikk järjekord. Sisse pääsesin alles siis kui Thule oli lõpetanud. Järjekorras sain kokku Maia Mölleriga, kes oli Matsi kuid ilma oma 3-kuuse lapseta kohale tulnud.

Bändid:
Korpiklaani -- mõnus rahvapolka ja metali segu, materjal ViljaFolgile. Puhusid ka torupilli ja kääksutasid viiulit.
ROSTA Aknad -- esitasid oma Majakovski kava. Volkonski vahetekstid vaimukad ("Meid on nimetatud kultusbändiks, seega see siin on kultuslava") aga muidu jättis veidi uimase mulje. Päike paistis neile näkku ja küllap oli mustades Rabaka särkides palav.
Hardcore Superstar -- rootsi punt oli muusikaliselt kusagil Guns`n`Rosesi ja Mötley vahel, suht vähepakkuv aga esinesid-hüppasid-kargasid mõnuga. Trummari ja laulja gvahel käisid mingid arusaamatud primitiivkeeles lühidialoogid. Ei viitsinud lõpuni vaadata, kuigi finaaliks olevat nad kidra ära lõhkunud.
Onu Bella Bänd -- sellest on Ekspressis pikk ja põhjalik artikkel http://www.ekspress.ee/viewdoc/228A7D3B4DEC904EC225718B0044B7B6
Mulle tundus saund suht pees olevat ja vokaalkoorust oleks võinud bänd veidi harjutada. Ise nautisin täiega, sest teadsin neid OB & Öörahu lugusid, mida viimati mängiti ehk 15 aastat tagasi aga paljud mu ümber, see noorem rahvas vahtis suht arusaamatult.
Negative -- soome uus Hanoi Rocks ajas nii haigutama, et lihased valutasid. Nende esinemine, kuigi püüdlik, oli nii tüütu ja pikk et nende laivi lõpuks tundsin end tõeliselt sitasti.
Skreppers -- järjekordne avastus. Soome pede/peeruhuumorit harrastav psycho-& rockabillipunt (kohati meenutas ka 70-ndate keskpaiga Sleepy Sleepersit) esines perversse "elegantsiga". Keskealisel lauljal Special K-l liibuv kilekostüüm seljas ja kõrge kontsaga kingad, hüppas ja kargas, ronis mööda lavakonstruktsioone ning kooris lõpuks oma õllekõhuga keha paljaks. Fännajate hulgas Kivisildnik ja professor Andres Kasekamp.
Kreator -- muidu üditüüpiline saksa heavy, speed & thrash Vier (mustad särgid, kalasabakitarrid jne), mis kohati oli ikka väga koom, eriti kui üritati meloodilisi lugusid mängida. Laulja vahetekstid, mida esitas peenikese häälega: "Mul on tunne, et eestlased tahavad tappa! Kas te tunnete, et õhus on AGRESSIIVSUST?! KAS TE OLETE VALMIS TAPMA!?" Kreatori suur eelis oli see, et oma seti tegid nad kiirelt ja isegi lisalugusid ei esitanud. Kreatori ajal jäätist ostma minnes nägin üle hulga aja onupoeg Krister Rajandut, kes tahtis hirmsasti Tölli näha, sest polnu seda eales elusana näinud.
Metsatölli ajal kogunes lava ette suur ja tihke rahvasumm, kusjuures oli huvitav, et nüüd tundusid eesseisjad minust tunduvalt pikemad. Pressingus kohtusin Katri Kuuskiga, kes oli samuti 2 päeva olnud ja ma polnud muidugi teda varem näinud (tüüpiline). Tölli esinemise ajal käisin laagris ja tagasi tulles tekkis deja vu -- 2005. aasta Rabarocki ajal olin täpselt samamoodi tulnud laagrist platsi poole ja Töll esitas sama raua-lugu. Tollal tundus see Tölli esitus lausa koomiliselt jõuline, nüüd tundusid nad natuke väsinud.
The Cooper Temple Clause on selline tüüpiline alternatiivrockibänd -- intelligendivälimusega noormehed on võtnud natuke elektroonikat, natuke grunget, natuke industriaali, natuke indiet jms. Aga nad esinesid vilunult ja huvitavalt korduvalt näiteks instrumente vahetades. Aga jälle liiga pikalt. Ei viitsinud lõpuni vaadata. Läksin Martini venna Arvoga ööklubisse, mille turva mu ikka põhjalikult läbi otsis. Taak esines võimsalt ja hästi kokku mängides, kõva edasiminek võrreldes 2005 HRL-ga, kus nad veel Dawn Of Gehenna nime ponnistasid. Tribute to Nirvana tegi Nirvanast kiire metalcore, koom aspekt oli laulja, kellel oli blond parukas pähe susatud.
Nirvana austajad mängisid järjest kiiremini, mis neid lõplikult ära kurnas. Jätsin telgi Maia Möllerile ja sõitsime Arvoga Tartu. Alguses juhtisin mina ja mulle tehti elu esimene alkopuhumine. Viljandi teeotsani olin roolis, siis arvo. Peale võtsime hääletanud paarikese, kes samuti Rabakalt tulid ja ei tahtnud Rabakast rääkidagi. Tartus olime umbes kell 5.

11. juuni 2006 Pühapäev
Galeriisse tulid Margus Tamm ja Maarin Ektermann. Olin väga pehme, tegin ebaõnnestunud nalja Tamme "homoliku" soengu kohta aga ei suutnud enamat.